Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Kultuur

Vaata täna esilinastunud filmi treilerit
:

«Seenelkäigu» ukse taga seisavad festivalid pikas järjekorras

Üks Toomas Hussari nimeline teatri-, nüüd ka filmimees on rääkinud täis pea kõik Eesti ajalehed, tele- ja raadiokanalid. Ikka sellest, kuidas rahvasaadik Aadu Kägu läheb metsa seenele ja mis sellest kõigest välja tuleb. Veidi vähem, mis mees ta ise on – näiteks et ta on nooruses elanud tormilist elu, otsinud teatri piire ja mänginud publiku närvidel; et teda on õnnistatud suurepärase absurdisoonega; et ta on siiani Eesti parima tõsielusõu autor.

Pole just väga tavaline, et pika filmi debüüdi teeb mees, kelle pea on juba hõbehall. Veel enam – õnnestunud debüüdi. Kas juus on ootamisest hall – sellest, et saaks ükskord filmi teha?

Ei, ikka vanusest, ja geenidest. Ma ei ole selline traagik, kes aina ootab ja kurdab, et minu aeg ei tule ega tule. Kõik on ikka inimese enda taga kinni. Ootamine ei vii kedagi kuhugi. Üldse – mulle ei meeldi selline sotsialism, mis meil siin on, see igavene virin, et mulle ei anta raha, minu eest ei hoolitseta ja et küll see elu on õnnetu.

Teie kolleeg Mart Kivastik, kes tegi oma esimese pika filmi 47selt, ei oodanud ka, käed rüpes, hakkas kirjanikuks ja teatrimeheks.

Erinevalt Mardist pole teater mulle mingi asendusaine. Otsuse, et nüüd hakkan filmi tegema, tegin alles seitse aastat tagasi, pärast seda, kui reklaamitööst sai kõrini – muidu polnuks see võimalik. Kirjutasin ühe loo valmis, see kandis pealkirja «Paradiisiväravad» (miilits Feliks, kelle elu on ummikusse jooksnud, korraldab 1960ndate algul NSV Liidu esimese raharöövi, põhineb tõestisündinud lool – TT). Näitasin seda vanale tuttavale Piret Tibbole (Allfilmi produtsent – TT), kes ütles, et see on täielik jama.

Küsisin, miks. Ta vastas, et õpi kirjutama, ja andis mulle stsenaristika konspekti. Lugesin siis seda ja mis seal salata, pilt hakkas selginema. Uurisin omal käel lisaks, lugesin palju. Mitu tublit aastat jamasin sellega, et üldse pihta saaks, mis see film on. Pühendasin end sellele.

Vaikisite kokku viis aastat – isegi teatrit ei teinud sel ajal mitte?

Õppisin. Kirjutasin. Ja laisklesin.

Millest te vabakutselisena elasite? Olite askeet?

Võib ka nii öelda. Elasin lähedaste armust. Tarbisin ainult hädapärast, st sööki. Ja napsi vahel ka. Mulle pole palju vaja. Ma ei oskagi rahaga ümber käia. Mul on vaese inimese kompleks: kui raha saan, laristan kohe ära. (Naerab.)

Mingi mees metsast te filmi alal siiski pole, sehkendasite selle ümber juba 1980ndate lõpus – olite Sulev Keeduse assistent tema esimese pika filmi «Ainus pühapäev» juures ja lavastasite kaks operaator Peeter Sirge Moskva filmiinstituudi diplomifilmi.

Kandideerisin «Ainsa pühapäeva» ühte peaossa koos Elmo Nüganeniga, valiti Nüganen. Mis pole ka ime – ma olen üldse kehv näitleja, šarmantset häält pole ja tekst ei jää ka meelde. Saime aga Keedusega hästi läbi – ju meeldis talle see, kuidas ma filmist aru sain –, nii kutsus ta mind tootmise juurde, olin assistent. Seal tutvusin ka Peetriga, kes tegi ettepaneku, et lavastaksin tema diplomifilmid. Need olid sellised kümneminutilised sutsud, minu asi oli nõutud kaameratrikid tervikuks vormistada. Ei midagi, mida peaks meenutama.

Jätku siiski ei tulnud, vähemalt pika filmi näol. Miks?

Et midagi teha, peab olema lugu. Kuni «Seenelkäiguni» seda ei olnud – ongi kogu tõde.

Te olete kõiges iseõppija, teie senine haridustee on, kuidas seda nüüd ütelda...

... auklik?

Pigem paradokse täis, nagu teie loomingki: kõigepealt õppisite matemaatikat, siis usuteadust ja lõpuks näitlemist, ühtki diplomit saamata. Huvitav kombinatsioon, või kuidas?

Matemaatika oli keskkoolis ainuke aine, mida ma oskasin. Me lõime aega surnuks nii, et lahendasime Palace’i kohvikus matemaatikaülesandeid, mina ja minu pinginaaber Raimo Pass (Eesti Draamateatri näitleja – TT) – tellisime kannu kohvi, kaks pakki suitsu ja läks lahti.

Matemaatika on mulle hästi selge ja arusaadav asi siiani. See, et ma praegu tegutsen humanitaarses valdkonnas, on minu iseloomuga ehk natuke vastuoluski. Kuna matemaatika oli nii lihtne ja lavakunstikateedrisse ma sisse ei saanud – Raimo sai, mina mitte –, sõjavägi aga ähvardas, siis läksingi Tartusse matemaatikat õppima.

Järgnes see, mis vahel juhtub. Noor poiss saab kodunt minema, elab kusagil ühiselamus, sõu käib kogu aeg. Matemaatika jaoks aega üle ei jäänud – mängisime bridži, jõime niisama, ajasime plikasid taga, paras segadus oli. Lõpuks tüütas kogu see jama ära ja ma olin valmis koguni sõjaväkke minema.

Siis üks tuttav ütles, et on üks selline huvitav asi nagu konsistoorium. Ma polnud sest midagi kuulnud. Kui ma seda seltskonda seal Toompeal esimest korda nägin – tüübid mustas, ristid kaelas, suitsetavad nurgas –, vaatasin, et oot-oot, siin midagi on, nagu oleks ajamasinaga kusagile kaugele rännanud. Ajasid nad ka sellist imelikku juttu, mida Brežnevi ajal muidu ei kuulnud. Ühesõnaga see tundus romantiline. Olin nõus kõiki trikke tegema – end leeritama, katekismust õppima...

Huvitav aeg oli. Aga lõpuks tüütas seegi ära. Tundus, et see on ka üks segane värk. Pinnapealsust ja silmakirjalikkust on liiga palju ja muretsetakse rohkem maiste kui vaimsete asjade pärast.

Siis pani keegi uuesti kärbse pähe, et proovi lavakasse. Õnnestus. Kaks aastat pidasin seal vastu.

Tolle 14. lennu lõpetas vaid seitse inimest, koguni kümme langes välja.

Oli muutuste aeg, Gorba aeg, mentaliteet oli ... No kuidas ma seda ütlen ... Kui hoiakud ja väärtushinnangud hakkavad muutuma, tekib kaos, ja arvestades veel meie noorust, kui on nagunii vahva mässata ja möliseda, et käige kõik p.... Ühesõnaga, negativismiks oli hästi soodne pinnas.

Kas teid visati välja või tulite ise ära?

Põhimõtteliselt visati.

Ikka asja pärast?

No me ei võtnud seda koolivärki tõsiselt, käisime inertsist, irisesime. Tegime pulli. Mis puudutab mind, siis kõige efektiivsem õppeaeg oli Kalju Komissarovi esimene semester, algtõed, etüüdid, tehnika. Ma olin arglik ja krampis, Komissarov suutis mind psühholoogiliselt murda, et mul üldse esinemisjulgus tekiks. Merle Karusoo õpetas «Hamleti» kaudu lugusid analüüsima. Ülimalt põnev. Kõik see, mis tuli edasi, oli juba ebapraktiline ja mõttetu.

Mis mõttes?

Ootasin mingisugust selgust, praktilist väärtust, mida õppida. Et mulle õpetataks oskusi, kuidas näitlejana toime tulla. Ma ei tahtnud mingit vaimu­udu ja aeroobikat ja ...

Teie iseseisvast teatritegevusest, iseäranis Gregori trupist, mis 1980ndate lõpus ja 1990ndate algul käärivat Eesti teatripilti ilmestas, räägitakse siiani legende. Lavastuses «Vaikne» näiteks ei ilmunud lavale mitte kedagi, seal oli vaid laud, millel olevas tuhatoosis hõõgus sigaret, lisaks kaks tooli, üks neist kummuli, põrandal kortsus ajaleht. Kavaleht sisaldas märkust: nõrganärvilistele ei soovitata. Kestis umbes 20 minutit. Mängiti seda Pärnu sanatooriumis Tervis, pool saali oli patsiente täis.  

See ei olnud niisama pull, mida sai ka tehtud – reegleid ju ei olnud –, seal oli kontekst, põhimõte ikka ka. Paljud filmid, üldse lood lõpevad nii ära, et jätavad midagi õhku. Et las vaataja mõtleb ise edasi, mis juhtuda võiks. Minu lugu sellest algaski, kus eelmine lõppes. Kõik on läinud ära, ainult sigaret veel hõõgub.

Publik, kes oli pileti eest kolm rubla maksnud, reageeris mõistagi tormiliselt?

(Naerab.)

Või üks teine lugu, pealkirjaga «Mängufilm» – selles saab inimene kutse mahalaskmisele ja läheb sinna nagu fotograafi juurde. Puhas absurdikas, kõik Gregori lavastused olid vähem või rohkem sellised. Hea absurditaju on teil siiani. Millest see tuli?

Keskkonnast. Nõukogude võim. See on kõige viljakam pinnas. Absurd oli moes. Elu oli ka absurd. See ei ole normaalne, kui maja seina peale on suurelt kirjutatud «Au tööle!».

Aga nüüd? Kas absurdi on vähem?

Ei, aga võimalik on distantseeruda. Näiteks ajab mul karvad turri, kui räägitakse headusest ja armastusest, iseäranis siis, kui seda kasutatakse poliitilises retoorikas.

Hiljem pole te selliseid erandlikke asju nagu «Vaikne» enam teinud, publiku suhtes ma mõtlen?

Publiku suhtes ehk mitte, aga «Huiakk» (esietendus 2004. aastal Rakveres Baltoscandali festivalil – TT) oli ka piisavalt erandlik. Kohtumine Eesti kõige geniaalsema lavastajaga, kes saabub otse Avignoni festivalilt. Teda intervjueerib reporter, samal ajal pannakse üles järgmise etenduse dekoratsioone, nii et see segab kogu aeg. Püüdsin selles välja tuua geniaalsuse mõõdikud – et mida hämaram jutt, seda geniaalsem.

Kas avangardismi aeg on nüüd läbi?

Ideoloogiliselt kindlasti. Kaua sa seda ikka viitsid teha, ära tüütab. Mis ei välista, et kunagi ei võiks tekkida tahtmist mingit nalja visata. Natuke koerust teha. Aga et iga hinna eest eristuda traditsioonilisest, seda soovi mul enam ei ole.

Muide, ma teen selget vahet traditsioonilisuse ja keskpärasuse vahel. Need ei ole üks ja seesama. Traditsiooniliste vahenditega saab keskpärasust väga hästi vältida.

Eesti teatripildi suhtes olete jätkuvasti kriitiline nagu «Huiakiski»?  

Suur osa Eesti teatrist on keskpärane. Okei, lavastused on korralikult tehtud, aga kõik on ette teada, mitte mingit värskust. Tahetakse olla vaatajale meelepärane, arvestatakse mingeid sihtgruppe, turundus võimutseb – sealt see pihta algabki.

Ons põhjuseks ka Eesti väiksus, talentide puudus?

(Ägestub.) Ei ole. Meie kultuur on sotsialistlik. Põhjus on mugavuses. Puudub konkurents. Näitlejad ja lavastajad lähevad tööle, võtavad laenu, liisivad ja lähebki elu lahti. Mis sa seal enam mõtled.  

Mida ette võtta?

Esimene, kõige lihtsam asi: kriitikud võiksid julgemalt vastu hambaid anda. Keskpärasuse kohta tulekski öelda, et pask ja kogu lugu. Aitab sellest lipitsemisest küll.

Vaatasin hiljaaegu mälu värskenduseks üle teie tehtud seriaali «Jürgensonid», kus kuus prominenti pannakse miinimumpalgaga kusagile pooleldi mahajäetud tallu elama, et kas jäävad ellu – tõesti, ega meil nii häid tõsielusõusid olegi. Omal ajal tekitas see paksu verd, ei saadud päris hästi aru, on see inimeste mõnitamine või meie sotsiaalpoliitika satiir.

Satiir oli see eeskätt «Robinsonide», igasuguste tõsielusõude aadressil.

«Seenelkäiku» on ka satiiriks nimetatud, koguni poliitiliseks.

See ei ole seda.

Kuidas nii, kasvõi Toronto filmifestival kirjutab «Seenelkäigu» saateks sõnaselgelt: külma sõja järgse Ida-Euroopa ühiskonna satiir.

No ei ole ju. Need on klišeed, mida on mugav meie kohta kasutada. Ma ei ole kunagi pakkunud ega kavatsegi pakkuda kunsti kaudu mingeid lahendusi või millelegi väga konkreetsele osutada. See on tühi töö.

Pigem on kunst see, mis formuleerib teatud küsimusi ja teeb seda konfliktide, paradokside kaudu. Kõige rohkem võluvad mind just paradoksid, siis, kui tekib patiseis või paradoksaalne situatsioon, kui kõik keeratakse pea peale. Minu eesmärk on natuke juhe kokku ajada. See ärgitab mõtlema. Satiir ei ole selline. Aga äkki on siis film ebaõnnestunud, mõtlen ma praegu?

Teil on üks armastusjutt – «Doktor Niine pähkel ehk härrade kabinet». Meestearsti kabinetti, kus käib riigi eliit, kellel ei seisa enam, ilmub agressiivne patsient, ainult et vastupidise probleemiga: potents ei mahu püksi ära, kipub vägisi välja. Kultuurikihi alt kooruvatel instinktidel, loomalikul olelusvõitlusel näikse olevat kindel koht teie lugudes. Või ma eksin?

Ei eksi. Kui sa tahad tundma õppida inimest, jälgi loomade käitumist. Kristjan Piirimäe, evolutsioonilise psühholoogia entusiast, ütles välja lihtsa tõe: meie põhiloomus pole 100 000 aasta jooksul kuigi palju muutunud. Mulle selgitab see palju asju ära, palju mõistatuslikke elunähtusi. Näiteks miks armastatakse nii väga võimu ja palju muud huvitavat.

Pole täpselt selge, mis žanri kuulub «Seenelkäik» – on see komöödia või thriller, satiirist oli juba juttu. Nii kipub teie loomingu puhul ikka olema. On see nimme nõnda?

Mulle tundub, et käes on ajajärk, kus meie traditsioonilised žanrimääratlused enam ei kehti. Keegi peaks midagi uut välja mõtlema. Ma ise tajun instinktiivselt, et niipea kui ma žanrikeskselt mõtlema hakkan, muutun ma igavaks, asi läheb rappa. Tuleb mõtelda loost, mitte žanrist. Võtame või vennad Coenid, kes mulle väga meeldivad – mis see nende žanr on?

Peaasi et kogu sest jutust nüüd vale mulje ei jääks – et mingi teatriavangardist on oma tegevuse lihtsalt filmi üle kandnud ja kavatseb vaatajaid lollitada. Mida ütleksite kokkuvõtteks?

See radikaal, kes ma olin 30selt, ma enam ei ole, jumal tänatud – tulge ikka kinno.

Toomas Hussar

•    Sündinud 1. mail 1962. aastal

•    Õppis aastail 1980–1981 matemaatikat, 1981–1983 usuteadust ja 1986–1988 näitlemist

•    Gregori trupi nime all tõi aastail 1988–1996 välja 11 endakirjutatud näidendit, neist ühe – «Viimane öö» – tõlkis Kanada eestlane Hillar Liitoja inglise keelde ja lavastas 1991 Toronto teatris Buddies In Bad Times

•    Koostöös Ervin Õunapuuga tõi välja näidendid «Ilma sisulise mõtteta riiklik püha», «Immelmanni sõlm», «Tule minuga lendama» ja «Sünkroniseerijad» ning teledraama «Linnapea ehk hirmu põhivormid»

•    15-osalise tõsielusõu «Jürgensonid» (2001) kaasstsenarist ja režissöör

•    Viimased teatritööd on vabaõhulavastus «Kon-Tiki» (2009) ja «Uurimise all» (2012, Rakvere teater)


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
täna postimehes
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Päevakava
Homme 12:00
Elu24 LIVE: toimetust külastab Maxtraktor
Viimased uudised
Tervis
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
48h populaarsemad teemad
Maailm
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
SOOV.EE
Juhtimine
Elukeskkond
Sünnipäevad

Palju õnne!

Voldemar Kuslap

77

Voldemar Kuslap

laulja

Andres Ellamaa, 70

arst ja ühiskonnategelane

Enn Kasak, 60

astrofüüsik

Aleksandr Karavajev, 55

korvpallur

Marko Pomerants, 50

riigikogu liige

Imre Tiidemann, 44

viievõistleja

Horoskoop
Tartu Postimees
60 PLUSS
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
Valga
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
Valuutakursid
USD
0,776 EUR
GBP
1,272 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,109 EUR
RUB
0,02 EUR
=
Kursid seisuga: 23.09.2014