J. K. Rowling: olen maagiast täiesti tühjaks imetud

Tegu on tavaliste fotokoopiate pakiga, millel on kõrgust umbes kolm sentimeetrit, kuid neid ümbritseb äärmine salastatus. Ööseks pannakse lehepakk Berliinis Ullsteini kirjastuse seifi. Kui Der Spiegel soovis J. K. Rowlingilt intervjuud tema esimese romaani ilmumise puhul pärast «Harry Potterit», ei olnud veel selge, kas autor lubab ajakirjanikel oma raamatut lugeda, enne kui see 27. septembril avaldatakse. Kuid Ullsteini päikesest üle külvatud konverentsisaalis olid «The Casual Vacancy» (saksa keeles saab romaani pealkirjaks «Ein plötzlicher Todesfall») 576 lehekülge meie ees.

Rowlingi esimese täiskasvanutele mõeldud romaani alguses läheb Barry Fairbrother koos abikaasaga restorani pulma-aastapäeva tähistama. Kuid Fairbrother pole romaani kangelane – ta sureb aneurüsmi tagajärjel juba kolmandal leheküljel. Ta elas koos perega Pagfordis, Lääne-Inglismaa igati idüllilisena paistavas väikelinnas. Ta edenes ühiskondlikult, olles üles kasvanud naabruses asuvas Fieldsi sotsiaalmajas, ning enne surma andis endast parima, et sealsed hooned jääksid Pagfordi valdusse.

Rowling rullib meie ees lahti Inglise väikelinna sotsiaalse panoraami. Ta kirjeldab edukate india arstide perekonda, pereisa, kes peksab kodus naist ja lapsi, kõnemehest poliitikut, kelle mõjuvõim on sama kaalukas kui tema keha, ja nelja teismelist, kes tõstavad mässu enesega rahuloleva keskklassi maailma üksluisuse vastu.

47-aastane Rowling on praegu üks maailma rikkamaid naisi. Harry Potteri sarja seitse raamatut on tõlgitud 72 keelde ja neid on kogu maailmas müüdud umbkaudu 450 miljonit eksemplari. Tema vara hinnatakse ligemale 700 miljonile eurole ja ta olevat viimastel aastatel annetanud heategevuseks 120 miljonit eurot.

Kui Rowlingil õnnestus 1997. aastal avaldada esimene Harry Potteri raamat, oli ta Edinburghis elav rahalistes raskustes üksikema. Selles linnas elab ta seniajani ning seal annab ta meile ka südalinnas asuvas kontoris intervjuu. Ta on täpne ja sõbralik ega käitu üldiselt sugugi nagu staar.

Teie romaanis pole kübetki maagiat ega võlukunsti. Miks?

Ma arvan, et olen maagiast täiesti tühjaks imetud. See oli väga tore ja lõbus, aga vähemalt praegu on see minevik. Kui «Harry Potteri» ja mu uue romaani vahel on üldse mingi seos, siis on see minu huvi karakterite vastu.

Kas teile on pärast viimast Harry Potteri raamatut tulnud pähe kirjutamisest loobuda?

Ei, seda kohe kindlasti mitte. Ma olen kogu elu kirjutanud ja kirjutan ka edaspidi. Aga mõnikord olen ma endale öelnud, et sugugi mitte kõike ei pea avaldama. «Harry Potteri» edu andis mulle rohkelt vabadust. Ma suudan oma arved ise tasuda ega pea enam kellelegi midagi tõestama.

Aga kas ei või kogu see vabadus tuua kaasa kirjutamistõrget?

Selleks meeldib kirjutamine mulle liiga palju. Suurem probleem on see, et «Harry Potteriga» kaasneb nii palju ärilisi kohustusi, et ma saan palju vähem kirjutada, kui tahaksin. Pealegi on mul kolm last, kuigi ma olen harjunud laste kõrvalt töötama.

Eile oli mul näiteks imeline kirjutamispäev. Hommikul seadsin lapsed kooli jaoks valmis ja niipea kui abikaasa oli nendega majast väljas, tegin köögis endale hommikusöögi. Mul oli veel pidžaama seljas, nii et võtsin toidu voodisse kaasa, haarasin sülearvuti ja veetsin neli tundi voodis töötades. Ah, imeline päev!

Miks te otsustasite pärast «Harry Potterit» kirjutada täiskasvanutele?

Ma ei mõtle selle peale, kes mu raamatuid loevad. Mulle tuli lihtsalt pähe mõte kirjutada romaan valimistest väikelinnas, sest ma usun, et see annab hea võimaluse kõnelda ühiskonnast ja erinevatest ühiskondlikest klassidest. Ma mõtlesin toona 19. sajandi inglise romaanide peale.

«The Casual Vacancy» tegevus käib väljamõeldud Lääne-Inglismaa Pagfordi linnas. Raamatu algul sureb linnavolikogu lugupeetav liige Barry Fairbrother. Tema surm käivitab Pagfordis võitluse selle pärast, kes tema koha endale saab. Te olete põiminud romaani enam kui kahekümne tegelase loo. Miks peab kõik see aset leidma just väikelinnas?

Esiteks sellepärast, et ma kasvasin üles üsna Pagfordi moodi linnas ja tean, milline on niisuguste linnade elu. Autorile annab aga selline käepärane väike maailm võimaluse põhjalikult käsitleda, kuidas ühe inimese teod võivad teisi mõjutada. Sisimas oleme me kõik palju absurdsemad, kui seda paista laseme.

See pakkus mulle huvi, nagu ka mitmesugused sõltuvused, mida me sallime, et oma ühiskondlikku rolli edukalt mängida. Üks tegelastest on isa ja arst – ning töönarkomaan.

Siis on seal lugupeetav abielunaine, kes joob liigagi palju. Veel kaks tegelast tunnevad mõnu söömisest. Need on just niisugused sõltuvused, mida me vaikimisi tunnistame, ehkki aeg-ajalt tuleb uurimusi, et me joome keskmiselt liiga palju või et inimesed on muutunud liiga paksuks. Ometi on neil sõltuvustel samal ajal hävitav toime.

Keskklassi silmakirjalikkusel on raamatus tähtis koht. Miks te selle vastu huvi tunnete?

See, et me suhtume üksteisesse üha enam aina väiksema empaatiaga, on inimestevahelise suhtlemise üks ebameeldivaid suundumusi. Kaasatundmisvõime asemel kipume teiste üle kohut mõistma, kuigi me ei peaks seda tegema, sest me teame neist liiga vähe. Tunne, et me ei saa kunagi laskuda nii madalale kui mõni naaber või muu isik, kelle suhtes me üleolekut tunneme, kihutab tagant meie enesehinnangut.

Ma arvan, et paljude probleemide taga on empaatiapuudus, ja olen arvamusel, et see lõhub meie ühiskonda. Suurbritannias on järjepanu kahanenud valmisolek olla tõeliselt helde, mille all ma ei pea silmas mitte rahalist heldust, vaid just sõprust, teistele kaasatundmist.

Mis seda põhjustab?

Majanduslikult raskel ajal ei taha inimesed enam nii väga teisi abistada. See ei ole empaatiale sugugi hea aeg.

Teie romaani keskklassi elu ei paista ka sugugi õnnelik olevat.

Mõnikord ma tundsin, et seda raamatut on lausa masendav kirjutada. See on õieti romaan enesepettusest, mistõttu mahasalatud probleemid etendavad selles sama suurt osa, nagu etendavad märkamata jäänud palgid meie silmas meie eneseteadvusele. Kuid mõned romaani tegelased on kindlalt veendunud, et nad teevad kõike õigesti, mis on mõneti väga naljakas. Keskklassi seas leiab rohkelt enesekehtestamise püüdeid ja silmakirjalikkust ning seepärast on see kirjanikule päris viljakas pinnas.

Raamatu meeldivama poole tegelased on neli teismelist, kel kõigil on oma vanematega sisuliselt olematud suhted ja kelle kodust elu iseloomustab agressiivsus ja destruktiivsus. Kas te suhtute eri põlvkondade suhetesse tõesti nii pessimistlikult?

Ma kindlasti ei soovitaks oma romaani lapsevanema käsiraamatuks. Ent me elame väga hektilisel ja kiirustaval ajajärgul ning mulle tundub, et paljud vanemad on liigselt endasse tõmbunud.

Mis teie kui kolme lapse ema ja kõige edukamate noortele suunatud raamatute autori arvates iseloomustab head lapsevanemat?

Kõige parem on teie küsimusele vastata endise õpetaja positsioonilt: kuulamine. Ma ei hakka väitma, et ma teen kõike õigesti – kindlasti ma ei tee –, ja mõnikord võib olla lausa võimatu teismelisi välja kannatada. Aga probleemid algavad siis, kui lõpeb suhtlemine.

Selline on minu kogemus. Kõige tähtsam ja kõige raskem on kuulata selliseid asju, mida sa parema meelega ei tahaks kuulda. See on ka mitme «The Casual Vacancy» tegelase puudujääk.

Romaanis saab ka üks meeldivatest tegelastest lõpu poole surma. Kui raske on oma kangelasi tappa?

Graham Greene on öelnud, et igal kirjanikul peab olema südames jääklomp. Kui ma raamatut «The Casual Vacancy» kirjutasin, olin tihtipeale löödud ja õnnetu, aga sellest hoolimata teadsin täpselt, mis tegelastega edasi juhtub. Ja nii pidigi juhtuma, isegi kui selliseid lõike oli raske kirjutada.

Kas te olete kunagi mõnuga mõne tegelase tapnud?

Ei, mitte kunagi. Ah, see ei ole päris tõsi. Üks erand siiski on. Ainuke tegelane, kelle ma rõõmuga tapsin, oli Bellatrix Lest­range Harry Potteri viimases raamatus. Tema tapmine oli puhas nauding.

Teie romaanis on rohkelt mõtteid keskklassi kohta. Kui pidada silmas teie praegust elu, kas te olete ikka võimeline selliseid tähelepanekuid üldse enam tegema?

Minu elu on paljuski päris tavapärane, kui te seda silmas peate. Mõni võib seda isegi igavaks pidada, aga mulle meeldib nii. Ma armastan süüa teha ja armastan kodus olla kahe väiksema lapsega, kes on seitsme- ja üheksa-aastased. Need, kes mind isiklikult tunnevad, ei tunne J. K. Rowlingit – eraelus kasutan ma abikaasa perekonnanime. Aga vahetevahel teen ma läbi muutuse. Ma panen selga uhke kleidi, lähen filmi esilinastusele või olümpiamängude avatseremooniale ja siis ma olen J. K. Rowling.

See tundub veidi segasena.

Mulle meeldib neid lahus hoida. See annab parema võimaluse eraelus toime tulla. Kui inimesed mind tundma õpivad, ei mõtle nad enam sellele, et ma olen ka J. K. Rowling.

Mille poolest on hea olla maailma kõige kuulsam naiskirjanik?

Väga tore on näiteks siis, kui minu juurde astub 21-aastane neiu, nagu hiljaaegu juhtuski, ja ütleb: «Teie täitsite minu lapsepõlve. Kas ma tohin teid emmata?»

Ja halb pool?

Halb pool, hmm... Tegelikult ma ei tahagi kõnelda halvast poolest, sest ma olen siiralt ja sügavalt tänulik selle eest, mis on minuga juhtunud. Aga kui ma peaksin tingimata midagi esile tooma, siis ehk tunne, kuidas ma äkitselt kuulsaks sain. Ma ei olnud selleks valmis. See oli tõeline vapustus. Praegu ma suudan sellega toime tulla, sest mul on rohkelt toetust.

Te saite rikkaks ja kuulsaks tööga, mis teile palju tähendas. Seda juhtub üliharva. Kas te peate seda luksuseks?

Täiesti kindlalt ja ma olen selle eest ülimalt tänulik, aga oluline on siinkohal see, et rikkaks saamine ei olnud kunagi mu eesmärk. Mõne aasta eest sain kirja ühelt organisatsioonilt – ma usun, et Ameerikast –, mis soovis mind nimetada aasta ettevõtjaks. Ma vastasin, et pean sellest aust paraku loobuma, sest see, et ma nii rikkaks sain, oli puhas juhus. See ei olnud minu kavatsus. Ma kirjutasin raamatu ja arvasin, et see on hea raamat. See oligi kõik.

Kas edu on teid muutnud?

Jah, ning kui keegi väidab teisiti, siis ta ei kõnele tõtt. Eelkõige on edu kõrvaldanud mu elust palju muresid, sest tol ajal olin ma üksikema, töötasin ajutise lepinguga õpetajakohal ega olnud üldse kindel, kui kaua ma veel suudan üüri tasuda.

Kui ma kirjutasin alla «Harry Potteri» Ameerikas avaldamise lepingule, sain peaaegu üleöö tohutu hulga raha. Võite ise ette kujutada, et see vallandas rahaküsimiste tsunami. See mattis mind täielikult enda alla. Järsku tundsin, et vastutan nii paljude asjade eest.

Algul mõtlesin, et seda ma ei tohi nüüd küll vussi keerata. Mul tekkis lausa paranoia, et ma teen midagi rumalat ja pean koos pisikese tütre Jessicaga kolima tagasi väiksesse üürikorterisse. Ma tahtsin olla kindel, et kõik on kindel ja püsiv. Ma peitsin sõna otseses mõttes raha madratsi alla. Tundsin samasugust paanikat, kui jõudis kätte aeg asuda raha jagama. Ma hakkasin seda kõigile andma, mis ei tulnud lõpuks õieti kellelegi kasuks. Ma olin üles kasvanud ilma selliseks olukorraks valmis olemata.

Kuidas te siis üles kasvasite?

Ma ei ole pärit kuigi jõukast perest. Ma käisin riigikoolis ja mul oli sõpru, kes elasid päris vaesuse piiril. Hiljem, Exeteri ülikoolis, sattusin esimest korda jõukamate inimeste seltskonda. Õppisin tundma nende eelarvamusi ja olin nördinud, et nad näevad maailma nii stereotüüpselt. Aga see oli ammu enne seda, kui ma ise sellisesse olukorda sattusin.

Kuidas te end praegu rikaste inimeste seltskonnas tunnete?

Ebatavalise elukäigu tõttu olen saanud jälgida, kuidas inimeste käitumine muutub, kui nad saavad rikkaks. Mäletan selgelt kokkupuudet ühe mehega, keda ma parema meelega lähemalt ei kirjeldaks. Tolle kokkupuute ajal ütles ta mulle täiesti argisel toonil: «Õnneks ei ole siin igasugust rahvarämpsu.»

Ta nähtavasti arvas, et ma arvan samamoodi, et minu väärtused on samasugused kui temal. Talle ei tulnud pähegi, et vaid viieteistkümne aasta eest kuulusin ma just nende sekka, keda tema pidas rahvarämpsuks.

Kas te peate sellist suhtumist vastuvõetamatuks?

Minu meelest on hirmus, et inimesed arvavad, et edu – ja meie ühiskonnas võrdub jõukus eduga – annab võimaluse pöörata selg varasemale elule. Nagu saaks inimene oma väärtused lihtsalt välja vahetada. Minu meelest on täiesti häiriv, et leidub inimesi, kes arvavad, et ma saan oma mälestusi lihtsalt kustutada, nagu arvutiprogrammis. Ma pole tänaseni lõpuni kindel, et suudan ots otsaga kokku tulla ja oma maja alal hoida. See võib tunduda uskumatu, aga ma ei pea ka praegu mitte midagi ilmkindlaks.

Ometi olete olnud üle kümne aasta üks Suurbritannia rikkamaid inimesi.

Ma olen nüüd ka palju «organiseeritum». Ma rajasin sihtasutuse ja mul on usaldusisikud. Me langetame koos otsuseid, kuidas raha kulutada, ja kontrollime, et see jõuaks õigete inimeste kätte. Loomulikult muudab see inimest. Viimaste aastate surve on mind samuti muutnud, sest pärast seda, kui ma olin sõlminud «Harry Potteri» peale rahvusvahelised lepingud, pidin ma täitma ootusi, mis kirjastustel minu suhtes olid.

Te olete oma uue romaani ilmumist väga suure saladuskatte all hoidnud. Enne selle ülemaailmset avaldamist olid seda näinud ehk vaid kolmkümmend inimest kogu maailmas. Miks on teie jaoks nii tähtis nii suur kontroll?

Lõpus puhkes «Harry Potteri» avaldamise ümber tohutu kõmu, mis väljus kontrolli alt ja valmistas mulle suurt muret. Ma tahtsin, et seekord läheksid asjad veidi normaalsemalt ja mõistuspärasemalt.

Sellest hoolimata on asi normaalsusest väga kaugel. Tavaliselt saadavad kirjastajad juba nädalaid varem eelkoopiad välja.

Ma rääkisin sellest Stephen Kingiga. Ta on nähtavasti ainuke kirjanik maailmas, kes on olnud minuga sarnases olukorras. Ta proovis samuti eelkoopiatega, aga neid hakati peaaegu kohe eBays müüa pakkuma. Nii lihtsalt juhtub sellises maailmas, kus me elame ja kus käsikirja saab paljundada vaid mõne sekundiga. See on kirjanikele ja kirjastajatele hiiglaslik probleem.

Kui oluline on teile see, et «The Casual Vacancy» oleks edukas?

Oleneb, mida te edu all silmas peate.

Head arvustused, palju lugejaid …

Ma olen kindel, et sellist edu nagu «Harry Potteriga» ei saavuta ma enam kunagi, kui palju raamatuid ma ka ei kirjutaks ja kui head või halvad need ka poleks. Ma mäletan väga täpselt, et mõlesin sedasama siis, kui vaimustus «Harry Potteri» neljanda raamatu üle sõna otseses mõttes üle äärte valgus.

See mõte häiris mind toona ja häirib ka praegu. Kui päris ausalt öelda – ja ma tean, et on inimesi, kes mind ei usu, aga ärgu nad siis uskugu –, siis selle raamatu puhul on kõige tähtsam see, et ma ise olen rahul. Ma ei tahaks, et seda peetaks ülbuseks. Kõik kirjanikud eelistavad häid arvustusi, mitte halbu, ja kõik kirjanikud tahavad, et neil oleks palju lugejaid. Aga kui seda ei juhtu, ei ole midagi katki. Võib-olla ma siis lihtsalt ei pea pidu, vaid lähen koju ja kirjutan edasi.

Kas see on omamoodi debüüt?

Jah, mingis mõttes küll. See on mu esimene raamat pärast «Harry Potterit» ja selles mõttes on see päris vabastav.

Tänan teid intervjuu eest.

© New York Times Syndicate