Andrus Kivirähki uue lavateose «Vombat» esmaseks kokkuvõtteks võib öelda: see näitab, et meil on veel lootust. Sest kuni meis on valmidust eneseirooniaks ja vabastavaks naeruks tölplaslike kinnisideede ning müüdiks muudetud ajaloo üle, seni jagub jõudu elada ka olevikule ja tulevikule.
Kivirähki satiiri teravik on sedapuhku suunatud metsavendluse heroiseerimisele. Naeruvääristavasse valgusse satuvad aga ka endiste kollaborantide ja kommarite jäljekütid.
Ei, Kivirähk ei süüdista ega mana. Kõik, mis laval toimub, jõuab publikuni läbi lutsulikult pehme huumori prisma. Oluline roll on selles ka lavastaja Merle Karusool, kes ei lase muutuda mängul karikatuuriks.
Süžee on tuttav, sest aeg-ajalt tundub, nagu valitsekski see meie elu – üksainus lakkamatu minevikus sorimine. Mälutöö, millest on saanud orjamine.
Koomiksikunstnik Elmo (Jaan Rekkor) ja tema naise, moekunstnikust Tiia Hekkari (Viire Valdma) steriilsesse koju (kõik on valge, seinal määratu suur kella sihverplaat, kuhu projitseeritakse ajakulg – kujunduslikult oluline detail!), kus Elmo elab koos oma ema Linda (Ita Ever) ja poja Henriga (Uku Uusberg), saabub end nende sugulaseks nimetav Grete Virre (Kaie Mihkelson).
Viimase mäletaja tõde
Tema kireks on suguvõsa uurimine. Ta on jõudnud dokumentaalselt välja selgitada, et Elmo vanaisa on langenud metsavennana haarangus, ja nüüd tahaks ta üles kirjutada Linda mälestused sellest kangelaslikust episoodist nende suguvõsas. Aga Linda mäletab ainult, et isa oli sõjas ja langes seal, nagu paljud teised. Ja et üheski surmas pole midagi kangelaslikku. Eestlase elu ise on kangelastegu.
Gretet see ei rahulda, ta arvab, et Linda ei taha mäletada, sest tal on midagi varjata. Linda eakaaslane, samas külas elanud Ella mäletab, et Linda oli koos isaga metsas, aga jäi ellu, sest mehkeldanud NKVD mehega. Grete pinnib Elmolt ema ülestunnistust, et too on oma isa reetnud. Veidi hiljem lööb Grete küll selles mäluversioonis kahtlema, sest Ella teatab oma kirjas, et Linda on juut.
Kogu lugu jõuab absurdi kahe kõrvalliini kaudu. Ühelt poolt Hekkarite Inglismaal õppiv, aga kodu väisamas ning Tolkienide maailma rollimänguks valmistuv poeg Henri, kellele metsavendluski tundub sobivat tõeliselt «lahedaks» rollimänguks.
Teisalt uustõusikust Heino Rulling (Tõnu Oja), kes Gretelt tellitud suguvõsauuringust saab teada, et tema vanaisa oli neeger. See vihastab end eestimeelse aadeltalupojana tundvat Rullingut nii põhjalikult, et ta Grete minema peletab ja tolle portfelli dokumentidega saunas redutavale ning endast üksnes susinaga märku andvale vombatile viskab.
Selline lahendus mõjubki pisut jantliku deus ex machina’na.
Autoripositsiooni (loo moraali) kandev Elmo on juba väitluses Gretega selgeks teinud, kui mõttetu on ajalookirjutus mälestuste kaudu, sest niikuinii, «see, kes elab kõige kauem, kehtestab oma tõe».
Kivirähki karakterid on kindlad tüpaažid, mingite omaduste koondtähistajad, mitte niivõrd näidendi jooksul psühholoogiliselt arenevad-kujunevad tegelased. Näiteks vanatüdrukulik Grete, Elmo joodikutest sõbrad Ilmar (Guido Kangur) ja Otu (Raimo Pass), uustõusik Rulling. Ühelt poolt teeb see näitlejaile kehastumise lihtsamaks, teiselt poolt ähvardab skematismiga.
Nii näitlejate mängulust kui ka publiku äratundmine on Kivirähki näidendites tagatud (meenutagem kas või «Rehepappi» või «Eesti matust»). «Vombatigi» eredamad rollisooritused seostuvad koomilise karakteriloomega. Kaie Mihkelsoni Gretes sulanduvad ajastuomane minevikukirg, rahvuslik ajupesu ja naiivne kangelaseusk.
Omaette saavutus on Tõnu Oja mängitud Hekkarite naaber Rulling, alates välistest detailidest (klanitud välimus, klotser sõrmes, elumehelikkust rõhutav vuntsiviirg nina all) ja lõpetades sellega, kuidas ta Tiiat sauna kutsub. Rulling matkib siin koera kutsumist patsutusega vastu reit. Saal rõkkas igatahes naerda.
Naerupahvakaid jagus mitmesse teisegi episoodi. Ema Linda Ita Everi kehastuses mõjub vaatamata kurtmistele, et ta ei mäleta, hoopis põlvkondade pidevuse sümbolina. Tulevik on kindlustatud, kui pere toidetud ja katus pea kohal. Nõnda saadabki iga Linda etteastet küsimus, kas ta ei praeks vorsti või pannkooki. Gretest mälestustejahtija ees tunneb ta aga lausa hirmu.
Muhedaid hetki pakuvad Guido Kanguri Ilmar ja Raimo Passi Otu. Üks nauditav stseen on selline, et näitekirjanikust Otu pinnib Elmot, miks talle tema uus näidend ei meeldi. Tundus, et Elmo tekstis on ka Kivirähki enda arusaamu teatrist ja näidendite kirjutamisest.
Ansamblimängu rõõm
Lavastaja Merle Karusoo kaubamärgiks on tugev ansamblimäng, mis läks iseäranis hästi käima teises vaatuses. Mingil hetkel mõtlesin, et koomilised tegelased ja mahlakas tekst võib ka näitlejaid endid naerma ajada. Aga ei, rollijoonistest peeti lõpuni kinni.
Ent vombat? Kuhu jäi pealkirjas välja kuulutatud peategelane? Ajuti tundus, et kirjaniku, lavastaja ja näitlejate jaoks on ta teisejärguline, kuidagi pingutatult mängu toodud. Siiski, kui näidendi lõpus Tiia ja Elmo isekeskis kudrutades oletavad, et sauna hoiule toodud vombat ja portfell võivad koguni järeltulijaid sigitada, nõustud, et ju see mõni müstiline püha vaim, pisuhänd või Tolkienide maailma võlur on, keda aeg-ajalt vajame, et elu kõverpeegelduses mõistlikkusele juhatavat teeotsa ära tunda.
Aivar Juhansoni joonistatud metsavenna püssi ja sinimustvalge lipuga vombat kavalehel võib muidugi tõsiusklikke mälestustejahtijaid vihastada.
Uuslavastus
Andrus Kivirähk
«Vombat»
Lavastaja Merle Karusoo. Kunstnik Pille Jänes
Osades Jaan Rekkor, Viire Valdma, Uku Uusberg, Ita Ever, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Guido Kangur ja Raimo Pass
Esietendus Eesti Draamateatris
29. märtsil