Arstide, õdede ja muu haiglapersonali stressitaseme kohta saab teha adekvaatseid järeldusi, jälgides, kui intensiivselt nad klõpsutavad pastakanuppu.
Pliiatsiklõpsutamine käib närvidele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii väidab ABC Science Online’i teatel meedik Ian Miller, kes on 24 aastat töötanud erakorralise meditsiiniabi osakonnas. «Olen veendunud, et pliiatsiklõpsutamise sagedus ja intensiivsus on otseses lineaarses korrelatsioonis haiglavahetuse töötajate stressitasemega,» tsiteeris teadusportaal selle meediku avaldust oma blogis.
Miller toob oma praktikast mitmeid veenvaid näiteid oma teooria tõestuseks. Kord nägi ta haiglakoridoris, kuidas õde rääkis arstile, et on ühe patsiendi pärast mures, ning plõksis jutu saateks pliiatsiga. Arst kuulas tema juttu vaikides, kuid vestluse lõppedes palati poole suundudes plõksutas pliiatsit juba temagi – õe stress oli teda nakatanud.
Milleri sõnul on pliiatsiplõksutamine tohtritele nii omane, et kogenud kõrv võib piki haiglakoridore sammuvaid arste eristada koguni «punanihke» abil: läheneva meediku plõgina toon erineb kaugeneva meditsiinitöötaja pliiatsiplõksutamisest.