DVD-kogumik
Isikulooline filmitriloogia
«Uku Masingu maastikud»
Stsenarist ja režissöör-operaator Vallo Kepp
Idee autor ja stsenarist Mikk Sarv
Estinfilm 2008
Ilmutuslik Uku Masing, 20. sajandi eesti geenius
23. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luuletaja, (usu)teadlase ja polügloti Uku Masingu (1909–1985) isikuloolise filmitriloogia kolmanda osaga «Surm on öömaja põllul» panid selle autorid Mikk Sarv ja Vallo Kepp väärika punkti rohkem kui kümme aastat tagasi alustatud tööle 20. sajandi eesti geeniuse mälestuse jäädvustamiseks. Sama väärikalt juhatab vastilmunud mahukas DVD-kogumik «Uku Masingu maastikud» sisse ka Masingu juubeliaasta.
Triloogia pikk valmimisaeg tähendab seda, et mitmed selles osalenud on jõudnud vahepeal juba manalateele, näiteks filmis mitte ainult narratiivi võimendava, vaid lausa iseseisvaks kujundiks tõusva muusika autor Rauno Remme (1969–2002) või üks Masingu õpilasi, peapiiskop Jaan Kiivit (1940–2005).
Aga ka orientalistist kolleeg Haljand Udam (1936–2005), Masingu kaasaegne ja õemehena talle lähedal seisnud teoloog Evald Saag (1912–2004), kõnelemata teistest kaasaegsetest, Bernard Kangroga (1910–1994) alustades ja Masingu vitaalse abikaasa Ehaga (1912–1998) lõpetades. Eha Masing tõusebki triloogia kolmanda osa meenutuste fookusesse.
Visuaalne antoloogia
Filmitriloogia autorid näikse lähtunud olevat kahest põhimõttest. Ühelt poolt on selleks soov näidata Masingu kodumaastike ja selle üksikute tähiste (Eino talu Lipa külas, seda ümbritsevad põllud, tee tallu, Raikküla mõis, varjupaik Taevaskojas, Tartu Tähtvere kodu, puud, lilled, vaated aknast) seoseid Masingu vaimse kujunemise ja loominguga. Neid huvitab see, kuidas reaalsed maastikud vormuvad vaimseteks maastikeks.
Teiselt poolt – ja see domineerib iseäranis triloogia teises («Inimesepoeg Valgel Laeval») ja kolmandas filmis («Surm on öömaja põllul») – püütakse Masingu õpilaste või tema mõttekoguduse liikmete tõdemuste või mälestuste kaudu jõuda välja Masingu fenomeni avamiseni.
Kes ta siis ikkagi oli nii inimese kui loojana eesti vaimses kultuuris, mis tähendus on tal olnud kaasaja põlvkonnile, mida on tal jätkuvasti öelda praegu ja tulevikus?
See on terve visuaalne antoloogia, kui kasutada Masingu uurija Külliki Kuuse sõnu, mis vaataja ees avaneb. Kui Masingust ja tema tähendusest kõnelevad Toomas Paul, Jaan Kaplinski, Linnart Mäll, Evald Saag, Haljand Udam, Viivi Luik, Ave Alavainu, Leena Kiivit, Kristi Salve, Jaan Tooming, Jaan Paavle, Mare Kõiva, Vello Salo, Vello Salum, Andres Ehin, Peep Audova, Tarmo Soomere, Kalle Kasemaa või Hando Runnel, saab vaataja ainuüksi näoilmete, mõttevormistuse ja sõnakasutuse kaudu aimu ka kõnelejate endi ilma- ja inimesekäsitlusest.
Iseäranis pihtimuslikud on Toomas Pauli, Viivi Luige ja Jaan Kaplinski esinemised. Kõik kolm möönavad, et Masingul on olnud nende elus saatuslik tähendus. Masingu luulet ja väljavõtteid kirjadest loeb Toomas Paul – ja tema hääles on samasugust valulist tundlikkust, lakkamatut rahulolematust, aga seejuures hämmastavalt viimistletud puhtust, nagu on seda lausa ilukirjas vormistatud Masingu käsikirjalised tekstid ise.
Emotsionaalset kaalu lisavad Anne Maasiku, Tõnis Mäe ja Liivi lauluansambli etteasted. Iseäranis oluliseks tuleb pidada eraldi kandjale salvestatud valikut filmitriloogia lähtematerjalidest «Tõuseb tume puu täis kollaseid tiibu» – helilindistused, sh Masingu loengud, kirjad, dokumendid ja intervjuud.
Kas Jumala eksinud saadik?
Pole kahtlust, et nii filmi tegijaile, selles osalejaile kui meile kõigile on Uku Masing üksainus suur küsimus. Me nagu ei mahu ühegi oma küsimusega temasse, nagu ei mahu tema oma küsimustega Eestisse. Ta tunneb – ja eriti liigutav on seda kuulda surmaeelses sosinaks hääbunud monoloogis –, et on siia eksinud, aga ei saa sinna midagi parata. Et tulnud on vaid aeg naasta Magellani pilve.
Sama pealkirja, «Saadik Magellani pilvest», kannab ka Masingu elu ja loomingut kokku võttev luulekogu. «Ilmasammas! Irminsul!» hüüab Masing selles raamatus. Seesuguse, läbi aegade ja ruumide ning läbi inimeste kasvava müütilise ilmapuuna on põhjust näha ka Masingut ennast.
Kaplinski osutab, et üle kõige tahtis Masing endast vabaneda. Toomas Paul on võrrelnud teda Põrgupõhja Jürkaga, kes tahtis õndsaks saada. Kõik, millega ta tegeles, polnud Masingule viimse väärtusega. «Ta elas lootuses, et siin on see puuleht, kus ta leiab oma lahenduse,» tõdeb Paul.
Masing oli loomult ikkagi talupoeg, möönab Runnel, kes teadis, et töö tahab tegemist, ja kes julges Jumalale esitada küsimusi, miks on just Jumal määranud tema eesti rahvale, kes pole teda sellisena ära tundnud. Ja Evald Saag lisab: Masingu mõistmine nõuab meilt pingutust.
Jaan Tooming on veendunud, et Masing oligi saadetud meile eestlastele Jumala poolt, aga me ei tea, mis ülesandega. Ja Linnart Mäll kinnitab, et Masing uskus inkarnatsiooni. Ja et meil jääb üle loota, et millalgi ilmub taas meie sekka noor ja erakordselt tark inimene ning siis ei saa see olla keegi muu kui Uku Masingu ümbersünd.
Annaks Jumal, et me ta seekord ära tunneksime, nagu tuntakse vaimu laskumist kehasse. Nagu tuntakse ilmutust.
Masingu teoseid
• Luulekogusid: «Neemed Vihmade lahte», «Džunglilaulud», «Udu Toonela jõelt», «Aerutades hurtsikumeistriga», «Ehatuule maa»
• Esseekogusid ja uurimusi: «Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohast», «Budismist», «Eesti usund», «Pessimismi põhjendus», «Mälestusi taimedest»
• Tõlkeid: Rabindranath Tagore, Šmuel Josef Agnon, «Tuhande ja ühe öö» jutud, jaapani haikud ja tankad, antiikkirjandus, Piibel