Tudengiteater
Mart Koldits
«Kummitus masinas»
EMTA lavakunstikooli XXIV lend
Kristian Smeds
«Vennad Karamazovid»
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia VII lend
Esietendused 25. aprillil Tallinnas Von Krahli teatris
Kummitused masinas ja klassikas
30. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päris võrdsetel alustel ei tahaks kaht laupäeval Von Krahli teatris esietendunud tudengitööd võrrelda, sest Mart Kolditsa «Kummitus masinas» EMTA lavakunstikooli XXIV lennuga on lõpetatud tervik, Kristian Smedsi «Vendadest Karamazovitest» TÜ Viljandi kultuuriakadeemia VIII lennu teatriüliõpilastega nägime vaid tööprotsessi fragmenti. Siiski on kahel lavastusel ka tuntav ühisosa, mis rikastab nende koostoimet.
Kui «Kummitus masinas» tegeleb õhtumaist mõtlemist sajandeid kummitanud vaimu ja keha dualismi probleemiga, püüdes sellest unenäoloogika abil väljapääsu otsida, siis Smedsi lavastus puhastab Dostojevski pärandit või õigemini selle tõlgenduskiusatusi sarnastest deemonitest.
Smedsi järelmaik
Mõlemal juhul on sellest eraldatusest sündinud rohkesti modernistlikult heroiseeritud hirme, mis aga postmodernismijärgses maailmas sunnivad küsima, kuidas nendega ikkagi praktikas elama õppida. Selle teenistuses on nii Kolditsa püüd neid hirme seestpoolt uurida kui ka Smedsi lähenemisviis, mis jutustab näiliselt tuntu esmalt assotsiatsioonide kaudu suureks ning seejärel
laseb sellest korraga õhu välja, tuues nähtavale tundmatu osa selles.
«Karamazovite» võttestikust ja kujundikeelest saime küll olemasolevagi põhjal ilmeka pildi, kuid Smedsi lavastused nõuavad etenduselamusena alati mingit «järelmaitse» distantsi, mis saab tuleneda vaid valmistervikust. Smeds oleks Kolditsast justkui vähem analüütiline, ta lavamaailm on näiliselt korratum, kuid vaatamata selle kõrtsiesteetikale ei saa sinna ikkagi poole pealt sisse astuda, sest järelmaitse tugevus oleneb kõigist kihtidest, mis ta on jõudnud kokku põimida ja lahti mängida.
Ometi ühendab mõlemat lavastust ka aktiivne suhe narratiivsuse temaatikaga. Mõlemad lavastajad vastustavad loolisuse lineaarset loogikat, kuid mõlemad ka omal kombel põlistavad n-ö suurt lugu.
Painet pole
Unenäoskeemid koos poolteaduslike pudemetega psühhoanalüütikute kiirtoidumenüüst on teatrit tihti köitnud, kuid peibutades oma esmapilgul inspiratiivse olemusega, on ka lavale püstitanud pahatihti üksnes ratsionaalsusest kammitsetud dekoratiivseid konstruktsioone. On ju teada, et üksnes mõistuslik soov oma mõtteid peatada, vastavaid praktikaid valdamata, tingib soovitu asemel vaid seda tugevama kinnismõtte. Narratiivsuse vältimisega on umbes samamoodi, laskutagu sel eesmärgil kas või unenägudesse.
Kolditsa lavastus on aga sellest distantsipainest vaba, sest näitlejad ei püüa argiteadvust laval ei lõhkuda, sellest üle olla ega ka sügavusillusiooni luua, vaid esimese sammuna minna hoopis üleni selle omaks võetud unenäopõhise (fiktsiooni)maailma sisse, haakuda kõigi selle reeglite ja detailidega, et alles omandatud kogemuse pinnalt jõuda võimaliku teraapiani.
Lavastus pani uskuma, et otsingutel ei olnud paberil valmis kalkuleeritud lõpplahendusi, vaid sinna jõuti protsessi ja tõelise kogemuse kaudu. Isegi kui tulemuseks on teadmine, et ka unenäos valitseb meie käitumist mingi narratiiv, aitab selle tundmaõppimine meil just seeläbi hirmudest vabaneda, et seda ei targutata distantsile, nagu inimesel enamasti kombeks.
Näitlejad lõid oma tegevuste põhjendatuses ja «realistlikkuses» täieliku samastumisvõimaluse ka vaataja sarnaste tajudega, tõestagu see siis narratiivsuse või läbielamiskunsti üldkehtivust. Ärkvel olles saab meie «kohalolu» pidevalt häiritud sellest määramatuse alast, mille tõrjume küll oma arginarratiivi taha, kuid seda üksnes sümptomiravina.
Seevastu unenäos seisame pidevalt silmitsi dramaturgilises mõttes väljapääsmatute olukordadega, mis nõuavad täit kohalolu ja keskendatust ning millest ei vabasta tegelikult ka ärkamine, sest see jätab meisse alles hirmud ning võtab ära energia. Tudengite loodud unenäomaailmas ei olnud kübetki välist «viirastuslikkust» või muid unenäostampe, vaid see toodi vaatajani täie intensiivsusega, milles on võrdse jõuga nõutavad nii eksperiment, klassikaline näitlejakool kui ka aus äratundmine, et hirm ja naer ei ole vastandid.