/nginx/o/2009/05/05/173820t1h044c.jpg)
Mikko Fritze: milleks arendada rattakultuuri?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõidan rattaga juba lapsepõlvest peale, see on mulle loomulik liikumisviis ja harrastan seda läbi aasta. Rattaga teen ka kõik oma ametisõidud ja sageli tunnetan, et seetõttu peetakse mind veidrate kommetega välismaalaseks.
Tegelikult suhtutakse ju hästi, aga inimesed ei ole veel harjunud mõttega, et rattaga saab ka tööasju ajada. Ent rattasõit Tallinnas vajab kindlasti kogemusi ja oskusi. Näib, et kõige vähem soovivad ratturiga arvestada bussijuhid – ometi on nad ju riigifirmade palgal ja peaksid teistele eeskujuks olema. Tundub, et ratas liikluses pole lihtsalt paljudele aktsepteeritav.
Sestap pean oluliseks, et rattasõidu õpetust võiks rohkem propageerida, sest õige käitumine liikluses, nii ratturi, autojuhi kui ka jalakäija poolt, on turvalise ja viisaka liikluskultuuri alus.
Lugesin hiljuti USA riikliku maan-teede liiklusohutuse ameti (National Highway Traffic Safety Administration) läbi viidud uuringut. Sealt ilmnes, et 14-aastaste ja nooremate ratturite seas surmaga lõppevad liiklusõnnetused on 80 protsendi ulatuses tingitud sellest, et laps on käitunud liikluses valesti.
Ta pole teadnud, kuidas sõita teele, kuhu vaadata ja kuidas endast teistele liiklejatele märku anda. See on ilmekas fakt ja ma ei usu, et see käib vaid USA kohta. Täiskasvanud inimeste harjumusi on keeruline muuta, seepärast peaks liikluses käitumist õpetama maast madalast. Kui lapsed oskavad liikluses käituda, saavad neist sageli ka oma vanemate juhendajad, sest nad ei jäta märkimata, kui isa või ema midagi valesti teevad.
Mul on kolm last, siiani pole ma julgenud neid veel rattaga Tallinna liiklusesse lubada. Suvel plaanin aga neid harjutada sõitma väiksematel tänavatel, et nad hiljem saaksid rattaga ka koolis käia. Samasugust õpetust võiksid anda koolid. Oluline on lastega lihtsalt rattaga koolitee läbi sõita, näidata ära ohtlikumad kohad ning õpetada neid endast teistele liiklejatele märku andma.
Ka rattakiivriga sõidu harjutamine juba lapsena on tähtis, siis ei teki täiskasvanuna selle kasutamisest valehäbi. Tallinna teedel on aga kiivri, samuti korralike tulede ja helkurite olemasolu ratturile väga tähtsad.
Korraliku rattateede võrgustiku rajamine võtab veel kindlasti palju aega, aga me ei pea seniks rattasõidust loobuma. Liikluse rahustamisega võiks näiteks juba praegu alustada. Oma kogemustest võin öelda, et Tallinnas on kõige keerulisem sõita kesklinnas. Leian, et siin võiks kiiruspiirang olla 30 km/h, sest siinne kesklinn on nii väike ja autoga sõites pole suurt vahet, kas sõidad 20 km aeglasemalt, sest soovitud sihtkohta jõuad enam-vähem sama ajaga. Ent ratturi jaoks on see oluline vahe, rahulikumas liikluses on palju turvalisem sõita.
Miks ma seda rattasõitu nii palju propageerin? Ma ise tõesti armastan väga rattasõitu, sest saan päevaks positiivse emotsiooni, kui sõidan hommikul kas või 20 minutit. Neile, kes ise linnasisest rattasõitu ei harrasta, on seda tunnet raske kirjeldada. Ka tervise ja keskkonnahoiu küsimused on minu jaoks olulised.
Eestis on elutempo kiire ja sageli trenni ei jõuta, ent rattasõit tööle ja koju saab seda lünka täita. Kopenhaagenis on teaduspõhiselt tõestatud, et ratast igapäevase liiklusvahendina kasutavate linnaelanike suremus erinevatesse haigustesse on 39 protsenti väiksem kui neil, kes ratast ei kasuta. Minu meelest on sellised tervisega seonduvad faktid alahinnatud, sest mida suurem hulk inimesi rattaga sõidab, seda tervemad nad on ja see ju tegelikult aitab vähendada haigekassa kulusid. Rattasõidu propageerimisest peaks riik ise huvitatud olema.
Lõpetuseks tahan öelda, et mida rohkem inimesi rattaga sõidab, seda kiiremini harjutakse nende olemasoluga liikluses ning seda tõsisemalt mõeldakse omavalitsuste tasandil ka rattateede ja parklate rajamisele.
Liikluskultuuri, sh rattakultuuri arendamine on oluline, sest see on osake suurest kultuurist, seetõttu lööme koos Euroopa kultuuripealinna meeskonnaga tänavu kaasa algatuses «Eesti rattarikkaks».