Avalikud kulud on ületanud suurelt Eestile harjumuspärase piiri
Juhtkiri: võitjad ja kaotajad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees võrdles 2004. ja 2009. aasta riigieelarve kulusid ja tulusid, saamaks teada, millistes valdkondades on toimunud kõige suuremad muutused.
Kui viimase kümne aasta jooksul on valitsussektori kulud olnud keskmiselt 35 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis eelmisel aastal hüppasid need vaatamata eelarvekärpele peaaegu 40 protsendini ning jõuavad Eesti Panga prognoosi järgi sellel ja järgmisel aastal tasemeni 43 protsenti SKTst.
Küsimus, kas meie majandus on avalike kulude jaoks kahanemas liiga pisikeseks või on kulud kasvanud liiga hoogsalt, võib tunduda esimese hooga veider, ent omab arvatavasti siiski mõningat praktilist sisu. Üldine vastus on, et juhtunud on mõlemat.
Kui oletada, et teostuvad halvimad majanduslanguse ennustused, siis võib tõesti öelda, et meie kogutoodangu ostujõud langeb 2005. või isegi 2004. aasta tasemele. Seejuures on mõned valdkonnad, kus avalike eelarvete kulud ja koguni nende kasv on paika pandud jäigalt, aga tulud langevad koos majandusega. See omakorda tähendab, et ka avaliku sektori sees on valdkondi, mille osa sisemajanduse kogutoodangust ning üksiti ka näiteks riigieelarve kuludest kasvab hüppeliselt. Kuigi üksiku tulusaaja, näiteks pensionäri jaoks on kasv tilluke, saame kokku liites joone alla ikkagi suure hulga miljardeid.
Kui majandus liiguks Eesti Panga prognoosi põhistsenaariumi järgi (2009. aasta SKT 214 miljardit krooni) ja eelarvekulud jääksid praegu kehtivale tasemele, oleks suurim suhteline võitja sotsiaalvaldkond. Kuna näiteks pensionide tõusu tagasipöördumist takistavad nii seadusepügalad kui valitsuspoliitikute antud lubadused, võib arvata, et pensionikulude osa eelarvekuludest tõuseb veelgi.
Muidugi ei arva keegi, et Eestis oleks pensionid liiga suured, lausa vastupidi. Ent kui kärbitakse igalt poolt, tekitab samal ajal pensionide tõstmine ikkagi küsimusi. Valitsusjuht Andrus Ansip peab pensionide tõstmist majandust elavdavaks meetmeks, üritades olla ühtaegu nii tubli elavdaja kui ka kärpija.
Juba 2007. aastal ja varemgi tõsteti riigisektoris hoogsalt palku. Üksikuid valdkondi vaadates on seda ka raske ette heita, kui kõrvale jätta äärmuslikud näited kõrgete riigiametnike palkadest. Kas saab keegi öelda, et näiteks õpetajad, tuletõrjujad ja politseinikud said või saavad oma raske töö eest liiga suurt tasu? Vaevalt.
Kokkuvõttes on avalikud kulud ületanud paraku suurelt Eestile harjumuspärase piiri ja kuni tulude ja kulude klappima saamiseni pole ühelgi avalikest eelarvetest palka saaval inimesel põhjust kindel olla, et vana ütlus «riigi leib on õhuke, ent selle eest pikk» kehtib ka tema kohta. Kui palk on kõigi saajate summa mõttes liiga jäme, ei pruugi seda kauaks jätkuda.