Harald Kerese raamat: vanima akadeemiku sajandi seiklused

Akadeemik Harald Keres poolteist aastat tagasi oma 95. sünnipäeval Tartu Ülikooli kunstimuuseumis. Foto: Sille Annuk

Raamat

Harald Keres

«Sajandi
seiklused»

Kirjastus Ilmamaa, 2009

Sari «Palju aastaid»

Toimetanud Kristina Lepist

Tartu Ülikooli akadeemilises peres on praegu vanim omaaegne teadusprorektor professor Harald Keres (sündinud 1912). Äsja maeti ülikooli raamatukogu kunagine direktori kohusetäitja Kaja – algupäraselt Hilda Helene – Noodla (1915). Tema oli napisõnaline nagu kõik nood, kelle osaks sai esimese vabariigi hukk ja väga pikk okupatsioon. Lakooniline on ka Harald Kerese raamat «Sajandi seiklused. Väljavõtteid autobiograafiast» (Ilmamaa, 2009), mille pealkiri eestiitlil on veelgi lühem: «Palju aastaid». Seda raamatut on 190 lehekülge + mõned valged lehed ja tekst tagakaanel. Fotol esikaanel vaatab meile vastu pisut nukra näoga mees. Õnneks on olemas neidki fotosid, kus Harald Keres naerab.

Võrdluseks: Harald Kerese ülikooliõpik «Matemaatilise füüsika meetodid I. Kompleksmuutuja funktsioonid» (Tallinn, 1964) sisaldab 542 lehekülge. Niisiis on Harald Keres kirjutanud oma elust mitu korda lühemalt kui oma ainest. Teoreetiline füüsika tähendab ennekõike arvutamist kas enne eksperimenti, tema ajal või tema järel. Matemaatiline füüsika on protseduuride süsteem ja tehnika niisuguste arvutuste tegemiseks.

Inimene ja teadlane

Eksperimentaalne füüsika seisneb kas oletuste faktilises tõestamises või looduse saladuste «nähtavas» avastamises või uurimistöö tehnoloogilises täiustamises. Et olla lihtsurelikule arusaadavam – teoreetiline füüsika on näiteks termodünaamika seadused. Matemaatiline füüsika ses vallas seisneb aurumasina kasuteguri õiges arvutamises. Eksperimentaalse füüsika alammääraks sobib kaerahelbepudru keetmine nõnda, et vaht ei kerkiks üle poti ääre.

Harald Keres valis oma valdkonnaks relatiivsusteooria. See on kõrg- ja ühtlasi ka tippteadus, millega puutub kokku aga tavakodanikki, kui ta esitaks endale küsimuse, mismoodi käitub valguskiir täieliku päikesevarjutuse ajal ja milliste võrranditega sellest johtuvat pimedust kirjeldada.

Harald Kerese taset neis asjus kinnitab tõsiasi, et tema asjaomased tööd on ilmunud väga autoriteetses venekeelses väljaandes «Eksperimentaalse ja teoreetilise füüsika ajakiri» (1873–), mille peatoimetaja

Pjotr Kapitsa oli norija ja tema juhitud Füüsikaprobleemide Instituudi teooriaosakonna juht Lev Landau polnud seda vähem.

Harald Kerese raamat pole aga kirjutatud sissejuhatuseks relatiivsusteooriasse. See on kokkuvõte ligemale sajandipikkusest saatusest, mille üheks tahuks on füüsika, õigemini soov seda uurida ja mitte olla samas kõigepealt ametnik.

Kui lugeda Harald Kerese mujal ilmunud mälestusi, muutub pilt tema saatusest vikerkaarelisemaks. Aastal 1989 avaldas Eesti Teaduste Akadeemia füüsika instituut oma toimetiste 64. numbrina pühendusteose Madis Kõivule venekeelse pealkirjaga, mis eesti keelde tõlgituna oleks umbes «Fundamentaalsed väljad». Tolle avab Harald Kerese artikkel «60». Oma kolleegi kirjeldab Harald Keres ka äsja avaldatud valikautobiograafias, kuid ma soovitaksin toda kahekümne aasta tagust artiklit siiski kõrvale lugeda.

Võib-olla tulnuks kasuks, kui selle raamatu vaadanuks käsikirjas läbi nn eritoimetaja. Leheküljel 153 kirjutab Harald Keres sõbralikult kolleegist, keda tema nimetab O. Seemaniks. Nõnda fikseerib ka nimeregister. Selle üldfüüsika kateedri dotsendi eesnimeks oli Osvald, aga kuigi ta töötas 1954–1956 Pekingis ja 1960–1964 uuesti Leningradis, tuli ta aastal 1965 jälle Tartu.

Kui palju jääb enesele?

Leheküljel 140 tuleb kõneks partei linnakomitee esimene sekretär Leede.

Nii ka registris. Mehe algupäraseks nimeks oli Richard Aleksander Lerm, millest aastal 1935 sai Valdar Leede. Ta oli linnakomitee esimene sekretär 1948–1952. Leheküljel 120 nimetab Harald Keres eestlast perekonnanimega Essmann. Arvatavasti on tegemist sakalanuse Evald Valfrid Essmanniga (1905–1969).

Matemaatikas ei saa lahendada ülesannet lohisevalt. Harald Kerese raamat ongi väga kontsentreeritud, ilma muinasjuttude ja isikliku mütoloogiata. Selle on kirjutanud õpetlane, kellel ei saa olla rikkalikult kolleege, sest tema erialased probleemid ongi jõukohased väga vähestele. Autoriks on perekonnaisa, kelle abikaasaks oli tipparst. Niisuguste kodus pole usutav pillerkaaritada.

Ometi ei ole Harald Kerese «Sajandi seiklused» kirjutatud põrmugi traagilises võtmes. Meie käes on aus raamat. Lugemiseks jõukohane igaühele, järeletegemiseks mitte.