Teistmoodi kangelased

Jean-Luc Lagarce’i dialoog Kafkaga läbi teatri

Triin Sinissaar kirjutab prantsuse näitekirjanikust Lagarce’ist,
kelle teost «Meie, kangelased» mängib alates tänasest linnateater.

Miks paljud andekad inimesed saavutavad hiilgavama tunnustuse alles pärast seda, kui on meie hulgast lahkunud? Või tuleks ehk küsida teisiti: kas surma läheduses on midagi, mis paneb inimese tööle erilise vaimustusega, erilise veendumuse ja sisendusjõu, energia ja tempoga?

Jean-Luc Lagarce küllap kortsutaks selle mõttekäigu peale kulmu. See liiga vara lahkunud prantsuse näitekirjanik ei afišeerinud oma haigestumist ja keeldus avalikkuse ees aidsikirjaniku rolli kandmast, kuid jätkas seda jäägitumalt loominguga tegelemist. Lahkudes jättis ta endast maha kakskümmend näitemängu, samuti mitu proosateost ja artiklikogumikke.

Nüüd, peaaegu viisteist aastat pärast oma surma, on ta Prantsusmaal kõige mängitavam tänapäeva autor – kuuldavasti jääb Lagarce küll maha Shakespeare’ist ja Molière’ist, kuid edestab Tšehhovit ja Racine’i.

Jean-Luc Lagarce sündis 1950. aastate lõpus Ida-Prantsusmaa provintsilinnas, kus kogu elu keerles Peugeot’ autotehase ümber. Ometi jõudis ta neist ebatõenäolistest oludest teatri juurde ning Besançonis filosoofiat ja näitekunsti tudeerides asutas omaenda teatritrupi nimega La Roulotte, mis tähendab eesti keeles mustlaste või rändnäitlejate vankrit. Oma trupiga lavastas Lagarce nii teiste autorite tekste kui ka omaenda näidendeid.

Nagu nimestki nähtub, kuulus rändamine ja külalisetenduste andmine La Roulotte’i elustiili juurde ning see motiiv läbib ka mitmeid Lagarce’i näidendeid, nende hulgas näidendit «Meie, kangelased», mis valmis aastal 1994 ning jõuab nüüd, 2009. aasta kevadel Anu Lambi soovitusel, Malle Talvet-Mustoneni tõlkes ja Elmo Nüganeni lavastuses Tallinna Linnateatris lavale. «Meie, kangelased» on esimene Lagarce’i tekst, mida Eestis lavastatakse, Prantsuse Teadusliku Instituudi tõlkesarjas «Suflöör» on aga peagi ilmumas tema näidendite kogumik eesti keeles.

Idee «Meie, kangelaste» kirjutamiseks tuli Lagarce’il La Roulotte’i pika ringreisi jooksul Molière’i «Ebahaigega» – kirjutada samadele näitlejatele näitemäng, kuhu kuuluks sama palju tegelasi ning mis räägiks neist endist, nende ametist ja lakkamatust teel olemisest.

Ometi sisaldab see tekst veel palju enamat. Oma tolleaegsetes päevikutes kinnitab Lagarce, et on loobunud kirjutamisest – samas on tema käe all ju valmimas uus näidend? Kuid siin peitubki kõnealuse teose võti, sest Lagarce ei kirjuta seda näitemängu mitte sõna otseses mõttes, vaid kompileerib – lõikab, traageldab ja põimib lausetest, mis on laenatud Franz Kafka «Päevikutest» (peagi ilmumas Mati Sirkeli tõlkes ka eesti keeles).

Kafkal oli Lagarce’ile oluline mõju. «Loen Kafkat üha uuesti ja uuesti. Kõik see, mida ta ütleb, paelub mind, vaimustab mind,» kirjutab Lagarce juba 1981. aastal ühele oma sõbrale. «Meie, kangelaste» tegelaste hulgas võib pühendunud Kafka-lugeja ära tunda mitmeid tuttavaid nimesid nii ilukirjandusest kui ka elust – näiteks figureerivad näidendis Karl, kelle nimi meenub romaanist «Ameerika», või Raban, kes on üks novelli «Pulmaettevalmistused külas» peategelasi, aga samas ka Eduardowa, kes on saanud oma nime emigreerunud vene tantsijatari järgi, Max, kelle nimi vihjab Kafka sõbrale Max Brodile jne.

Märgilised tegelased on ka härra ja proua Tšissik, kellega kohtumisest jutustab Kafka üksikasjalikult oma «Päevikutes». Mõlemad kuulusid Jitzchak Löwy juhtimisel Prahas tegutsenud juudi näitetruppi, kellega teatrit armastanud Kafka teatud aja jooksul tihedalt läbi käis (ja salamisi proua Tšissikusse armunudki oli), ning ilmselgelt on saanud «Päevikutes» kirjeldatud episoodid Lagarce’i jaoks üheks inspiratsiooniallikaks «Meie, kangelaste» loomisel.

Kuid «Meie, kangelased» ei ole samas käsitletav ka kui Kafka «Päevikute» teatud episoodide instseneering, selleks on Lagarce’i töö liiga mitmetasandiline.

Ta on võtnud Kafkalt tekstilõike ja situatsioone, kuid asetanud need enda valitud või loodud konteksti, ühtaegu liites mitmetest eri sissekannetest laenatud lauseid, mugandades Kafka kirjeldatud sündmusi dialoogiks või kirjutades neid lahti, pikkides alusteksti oma sõnadega või vahel pannes tegelase ütlema sootuks vastupidist algsele.
Samas ei ole näidendis ainsatki otsest viidet Kafkale, välja arvatud mõistatuslik moto «Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab», mis on Kafka «Päevikute» esimene lause aastast 1910.

Ning tõepoolest, Lagarce’i kontekst on tema kontekst, näidendi rõhud on tema rõhud. Lisaks rändnäitlejatele, kes on justkui koduta – ja kodumaata, sest eelpoolnimetatud seostele viidates on alust arvata, et tegemist on juudi näitetrupiga –, läbib näitemängu aimatava, ähvardava niidiga läheneva sõja pooleldi sõnastamatu oht.

Kui Kafka mainib oma «Päevikutes» sõda üksnes väga napilt, viidates üksikutes märkustes Esimesele maailmasõjale – meenutagem, et ta suri aastal 1924, nägemata holokausti, mille käigus hukkus palju tema lähedasi –, siis Lagarce’i käe all muutub sõda universaalseks sümboliks (muuseas kirjutab ta selle sõna alati suure tähega).

«Meie, kangelaste» tegevus näib enim viitavat hoopis Teisele maailmasõjale, aga samas ühtaegu ka Esimesele maailmasõjale ning miks mitte ka Esimesele lahesõjale, mis lahvatas jaanuaris 1991.

Aastal 1994 kirjutab Lagarce ühes artiklis: «Olla habras ja nõutu sõjakära ees, sõja ettekuulutajate kära ees, nii hirmutava ja nii lähedal oleva sõjakära ees, kuulata seda, arvata, et kuuled seda, ja mitte osata seda tõlgendada, seda vastu võtta ja edasi anda, alluda halastamatule ebakindlusele. Olla seal, suutmata öelda tõde.»

Nii resoneerib Lagarce’i tekst lausa üllatavalt täpsuselt praeguse hetkega, aastaga 2009, mil «sõja ettekuulutajate kära» on läbi meedia igapäevaseks osaks meie maailmapildist ning sõnastamatu tulevikuhirm ja sõnastatud majanduslanguse-paanika ei jäta kedagi puutumata.

Ehk pisut abitu võib tunduda see püüe võidelda teatriga sõja vastu, loominguga võimu omavate struktuuride lämmatava hoolimatuse vastu, kuid kas just see jõudude ebavõrdsus ei muuda kangelaseks neid, kes siiski üritavad?

Jean-Luc
Lagarce

Jean-Luc Lagarce (1957–1995) oli prantsuse näitekirjanik, lavastaja ja näitleja ning Besançonis tegutseva teatritrupi La Roulotte juht. 1980 kaitses ta Besançoni ülikoolis filosoofia erialal magistrikraadi tööga «Teater ja võim läänes». Praegu on Lagarce Prantsusmaal kõige mängitum nüüdisautor. Tuntumaid näidendeid: «Proua Knipperi reis Ida-Preisimaa poole» (1980), «Ähmaseid mälestusi katkuaastast» (1982), «Ainult maailmalõpp» (1990), «Käitumisreeglid tänapäeva ühiskonnas» (1993), «Meie, kangelased» (1993), «Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama» (1994), «Kauge maa» (1995). Viimased neli ilmuvad peagi Prantsuse Teadusliku Instituudi väljaandena ka eesti keeles. Lagarce’i näidendeid on eesti keelde tõlkinud Anu Lamp, Malle Talvet-Mustonen ja Lore Listra.

Lagarce «Meie, kangelased»

•    Tõlkinud Malle Talvet-Mustonen
•    Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundus Jaak Jürisson ja Riina Roose
•    Mängivad: Aleksander Eelmaa, Andres Raag, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Helene Vannari, Anu Lamp, Epp Eespäev, Piret Kalda, Külli Teetamm, Andrus Vaarik (külalisena) ja Peeter Jakobi (külalisena)
•    Esietendus 9. mail 2009 Tallinna Linnateatri Põrgulaval

Kafka
«Päevikud»

Franz Kafka ja tema loomingu austajatel on põhjust rõõmustada, sest maikuus ilmuvad esmakordselt eesti keeles Kafka «Päevikud». Aastatel 1910–1923 kirjutatud päevaraamatud on eesti keelde tõlkinud Mati Sirkel, raamat ilmub kirjastuselt Verb. Kafka «Päevikuid» esitletakse 15. mail kell 17.30 Tallinna Linnateatri Teatrisõprade klubis.