Kui hea on hakata kuulama plaati ilma eelarvamusteta ja siis üllatuda – sellist meeleolukat muusikalist virvarri poleks osanud ettegi kujutada! Pole mõtet üritada seda eklektikat määratleda – Kristjan Randalu ansambel justkui mängiks endale, nautides musitseerimist kõrgemal tasemel, neid ei piira stiilid, aeg ega ruum.
Esimene pala Randalult «Rignana» mõjub unistuslikuna. Nagu romanss, kus klaver ja tšello maalivad pilti Itaalia külakesest. Teema on nii kaasakiskuv, laulev, ja hetkel, kui bänd vaikib ning mängima jääb vaid klaver, varieerides teemat ülipuhta ja helgena, on tunne, justkui astuksid ise neid Rignana teid mööda. See klaveri sotto voce – vaikne hääl – ongi selle pala tuum, tasane mõtiskelu, elamine hetkes.
Sarnane meeleolu kordub palas «Stiller Beobachter», mis on jutustus vaiksest kõrvaltvaatajast, kes astub välja üldisest saginast, et näha maailma teise nurga alt. Et süveneda iseendasse. Taas nõtke ja meeldejääv meloodiajoonis, need kaks pala suudavad luua kujutelmi ja sobiksid suurepäraselt filmimuusikaks.
Tehniline täius
Aga see ei ole mitte ainult plaat unistajatele. Kaugel sellest. Randalu muusikalist täpsust, teravust, mõistlikkust arvestades ei satu te tema muusikas arvatavasti iial hetkele, mil muusika muutub liiga magusaks. Isegi tundeline pala säilitab kainuse ja vormitäpsuse.
Ses suhtes võiks Randalut võrrelda Raveliga – viljeldes romantilist ja impressionistlikku muusikat, mis rajas teed jazz’ile, armastas ta ometi klassikalise muusika ranget vormi ja täpsust. Randalu mitmekülgsus teebki temast nii huvitava muusiku, kelle mängulaadi on raske määratleda – kord on ta lausa puritaanlik, siis jälle vaba ja tundeline.
Tema palas «Hinken» avaldub suurepäraselt pianisti haritus, tehniline täius ja matemaatiline mõtlemine.
Võime mängida keerulistes taktimõõtudes parema käega üht teemat ja vasakuga samal ajal teist – kusjuures mõlemad on võrdselt huvitavad ja loogilised –, seda ei suuda just paljud pianistid.
Märkimist vajavad muidugi ka teised muusikud, kes väljendusrikkuse poolest Randaluga võrdsed – trummar Bodek Janke, kellega seob Randalut 20-aastane sõprus ja muusikategemine.
Esmapilgul kahe äärmusena tunduvad esteetiline Randalu ja boheemlik Janke täiendavad teineteist suurepäraselt. Isegi kui kohati on kuulda kahe vastandi muusikalisi sõnelusi, respektivad nad ometi teineteist – Randalu lugudes on trummar väärikas saatja, kuid oma lugudes näitab ta kogu oma värvigammat, esinedes kui soolomuusik, kel on palju öelda, ja kõvasti.
Oma sõjakas loos «Trust» sajatab Janke midagi poolakeelset, jätkates tõrelevalt peale Randalu voolavalt sillerdavat pala.
Bodeki keerulisim kompositsioon on lihtsa pealkirjaga «Folksong».
See rahvaste laul käib läbi nii mitmed muusikakultuurid ja stiilid, et silme ees läheb kirjuks. Balkanipärane teema alles kõlab, kui juba mängib klaver salsat, tšello tsiteerib Sonny Rollinsi «Oleod», ja kui ollakse jõudnud klubilikku õhkkonda, siis üllatab keset rütmide hullust tasane hetk bassisoologa hõrgu klaveri saatel. Nagu kurbus haaraks sind keset pidu.
Kolmas mees, kes plaadil vaimustab, on saksa tšellist Stephan Braun. Tema justkui pehmendab Randalu-Janke «intriige» oma uskumatu pillikäsitsusega. Kord laulab ta nagu viiul, siis gruuvib kui elektrikitarr. Tema soolod on julged ja lennukad, võimed tšellol tunduvad piirideta.
Vihm kõrbes
Lepliku saatjarolli on võtnud hispaanlane Antonio Miguel kontrabassil. Tema «ütlemised» on maitsekad ja delikaatsed.
Viimane pala, Janke «Teraz» rõhutab idamaisust tabladega esiplaanil ja peenikese naishäälega, Randalu pärlendav klaver idamaise mediteeriva monotoonsuse taustal mõjub vihmana kõrbes – imelise, jahutava ja toitvana.
See plaat on täiuslik oma mitmekülgsuses, Kristjanile jääb vaid üle soovida, et kui ta kunagi peaks väsima sellest lõpuni lihvitud täiuslikkusest, oleks tal julgust pöörduda tagasi algusse ja proovida midagi väliselt tõeliselt lihtsat: kas või kirjutada lastelaulu – et avastada lihtsuse sügavamaid sisusid. Nii mõttes kui helis.
Plaat ja kontsert
Kristjan Randalu
«Desde Manhattan»
Jazz’n Arts
2009
«Klaveripalavikulised virtuoosid»
Kristjan Randalu, Viktor Sõtš ja Tallinna Kammerorkester Eri Klasi juhatusel
23. mail kell 19 Tallinnas Metodisti kirikus