Martin Pau: lisakaristus lastetuile

Martin Pau. Foto: .

Äsja sai Eesti avalikkus teada, et Eesti Arstide Liit ühineb lastekaitseliidu ja teiste kodanikuühenduste nõudmisega säilitada üldine lastetoetus ja tasuta koolilõuna, toetades nende kärpimise asemel lastetusmaksu kehtestamist. Ideed toetab ka tuntud arst ja tervishoiuameti järelevalveosakonna juhataja Peeter Mardna.

Kuigi mind ennast lastetusmaks ei ähvardaks, olen veendunud, et rahalises plaanis võib selle sisseseadmine olla küll efektiivne, kuid eetilises plaanis peaks maks olema vastuvõetamatu kõigile, kes peavad pühaks iga inimese õigust otsustada ise oma elu üle.

Isikuvabadusi austavas riigis, milleks Eesti loodetavasti jääb, ei tohi mitte keegi isegi kaudselt tunda, et talle sunnitakse peale intiimelu ja lastetegu. Riigi surve sigida oleks lihtsalt õõvastav.

Õnnelikud on need, kes leidnud endale elukaaslase, kellega soovitakse ühiseid lapsi. Eriti õnnelikud need, kes ka pärast kümne- või kahekümneaastast kooselu on veendunud, et nad on valinud mehe või naise maailma parimate hulgast ega ole kordagi tõsiselt mõelnud lahutusele.

Jah, õnnelik kooselu ei sünni ainult juhusest.

Aga mina usun küll, et kahjuks pole suuremale osale inimestest antudki kohtuda talle üdini vastuvõetava, omase inimesega. Pole väga mõtet spekuleerida, tuli see enda apaatsusest, puritaanlikest ahistavaist vanemaist või millestki kolmandast.

Anda inimesele mõista, et ta peab tegema sugu ka talle ebameeldiva inimesega ning olema vajadusel hambad ristis vapper üksikvanem, sest muidu tuleb lastetusmaks, on jõhker ja küüniline.

Sellist talitusviisi võib soovitada oma lapsele piiratud ema, kellel on haiglane kinnis­idee hüpitada põlvel lapselapsi. Aga sellist soovitust anda, tegelikult kaudselt nõuet esitada ei tohi kindlasti riik. See pole riigi asi.

Samamoodi ei tohi riik inimesi alandada, sundides neid nõutama tunnistust, et nad on viljatud. Peeter Mardna mõte, et inimene peaks andma osa oma sissetulekust riigi käsutusse ka siis, kui ta pole füüsiliselt võimeline lapsi saama, on aga juba peaaegu nagu sadistlik sorkimine niigi valutavas haavas. Õigus on ju neil, kes märgivad, et sisuliselt on meil lastetusmaks olemas: lastetud ei saa tulumaksusoodustust. Isiklikult olen veendunud, et need, kes jätavad lapsed soetamata hedonistlikest kalduvustest, on lühinägelikud ja kahetsevad vanaduspõlve üksinduses oma poolikult elatud elu nagunii. Lastetusmaks oleks neile justkui lisakaristus.