/nginx/o/2008/11/24/97054t1h182a.jpg)
Tänapäeval on internetikasutajate üle raske täpset rehkendust pidada. Nüüd on ka sümboolse hinnaga või hoopis tasuta äraantavad arvutid juba mõnda aega levinud. Nii võivad püsiva internetiühenduse luua sageli ühiselt ka inimesed, kes oma sissetulekute poolest paigutuvad allapoole Maailmapanga seatud vaesuspiiri.
Paraku pole toanurgas voolav piiritu infoallikas iseenesest hea (samuti ka mitte halb); kasutatakse seda muidugi, kes kuidas. Kui teadlased tiirutavad küberruumis enamasti oma sünnijärgsete nimedega, siis näiteks E-bay kasutajad, mängurid ja meelelahutusportaalide kunded loovad endale virtuaalsed lisaidentiteedid. Ja kuigi kübermaailma on raske reeglitesse raamida, saab selle siiski kokkuvõtvalt jagada kolmeks: töökeskkond, meelelahutusmaailm ning üüratu hall tsoon, mis moodustub kahe eelmise kattumisest.
Arvatakse, et internetis ja internetti loodud identiteedid peegeldavad indiviidi tegelikku tuuma palju ausamalt, puhtamalt. Sellises kuvandis puuduvat liigne lisainfo. Aga kas see nn liigne informatsioon on ikka ülearune?
Internet, nagu raamatukogugi, ei tee kedagi iseenesest targaks… aga vastupidiselt raamatukogule võib muuta oma kasutaja kõvasti rumalamaks või viia eksiarvamusele.
Hiljuti Eestit külastanud semiootik ja kirjanik Umberto Eco seletas siin, et väljamõeldud, kirjanduslikud tegelased muutuvad reaalseteks ning hakkavad elama omaenda elu. Näiteks Anna Karenina – Annale omistatakse lugejate poolt teatud kindlaid omadusi, mida kirjanik ei ole karakterisse kirjutanud. Või eradetektiiv Sherlock Holmes – Arthur Conan Doyle’i sule läbi ei ole see tuntud tegelaskuju iialgi öelnud oma kuulsat lauset: «Elementaarne, Watson.»
Ecol, loomulikult, on õigus, aga edasi saab siit minna veel kaugemale. Väidan, et reaalsed inimesed muutuvad tänapäeval ka vastupidi, väljamõeldud tegelasteks, kes omakorda asuvad elama oma poolreaalset, kummituslikku elu.
Siinkohal ei pea ma sugugi silmas neid Lusti-Leidasid, kes ajaviitesaadetest tuntuks saavad ning sellise kuulsuse seljas ratsutades rõõmsalt läbi elu tuiskavad. Fantoomisikuid, väärarvamusi ja kuulujutte loovad üheskoos nii internetikasutajate rahvusvaheline kogukond kui ettevõtete, valitsuste ja parteide palgalised internetikommentaatorid, keda omakorda võivad sageli dirigeerida vilunumad spetsialistid – spin-doktorid.
Meie uues maailmas on sageli samas paadis originaalitsevad netipäevikute pidajad ehk blogijad ja ebaoriginaalsed erakondade veebisõdurid; igavlevad koduperenaised ja korporatsioonide tormavad direktorid. Neil päevil, kus info hankimine ja edastamine toimub järjest suurema kiirusega, muutub selle kontrollimine keerulisemaks ja… tundub, et imelikul kombel ka ebaolulisemaks.
Mis on spin?
Spinnimine on teisisõnu info edastamine või moonutamine meedia abil ja sellisel moel, et keegi sellest kasu saab. Samal ajal säilitab info pealiskaudsemal vaatlusel oma tõepärasuse ja usaldusväärsuse. Peamine probleem seisneb selles, et nagu ikka, kalduvad inimesed uskuma kõike, mis «kirjas on». Kui blogijad, spinnijad või lihtsalt pahatahtlikud isikud algatavad internetis kellegi või millegi vastu suunatud identiteedimoondamisi või maineründeid, võib probleem muutuda märksa tõsisemaks kui Mark Twaini poolt raamatus «Prints ja kerjus» kirjeldatud lustakas identiteedivarguses. Hea spin ei valeta. Ta jätab midagi olulist ütlemata. Just selle nn liigse lisainfo, et justkui säästa näilises ajapuuduses siplevat netikasutajat asja tuumani jõudmisel. Kuid seoste, mille alusel kujundada oma isiklikku arvamust, olulisust ei saa alahinnata.
Samal ajal vajavad ajakirjanikud blogosfääri või küberruumi spinnitud vihjeid oma töös – toimetustes on kogu aeg kiire ja keegi teeb uurimistöö nende eest mugavalt ära. Ja taas välgub meedia kummitempel ning «paneb kirja» mõne «kohendatud» infokillu, legaliseerides või muutes spin’i taas äratrükitud ajalooks. Pärast äratrükkimist saab infot vajaduse korral uuesti kohendada ning sellega interneti abil uuele arendusringile minna.
Eks tule tuttav ette? Pole minu 70-aastane emagi, arvutikasutaja, enam lõpuni kindel, kas ehk Roy Strider võibki olla irvitavatest kommunistidest koosnev kollektiivne autor, kes honoraride eest õlut ostavad ning tänaval märatsevad. Kas on praegu tegemist suurtes võlgades Raul Sillastega või väliseestlasest lesbiaktivisti Oudekki Loonega (mõlemad omistused valed)? Internet väidab paljut. Meedia võib seda kõike jällegi teatud juhtudel trükkida, online-meedia aga kirjutada.
Valetamise eest makstakse
Internet oma näilises vabaduses on muutunud oluliseks võitlustandriks valitsustele, erakondadele ja ettevõtetele ning ületab mingil hetkel oma kasulikkuse kriitilise piiri. Võimalus, et iga inimene saab lihtsa vaeva ja piisava tahtmise korral välja anda oma online-ajalehte või -arvamuskülge, tekitab nii suurel määra kontrollimatut, halli tsooni jäävat infot, et interneti kasulikkus infoallikana hakkab kiiresti pisenema.
Kultuurikriitik Lee Siegel küsib oma raamatus «Against The Machine»: «Kes on see, kes kirjutab ümber ajalugu, teeb anonüümseid süüdistusi, levitab kuulujutte, hävitab suvaliselt reputatsioone ja manipuleerib dokumentide ja fotodega?» Tema esmane vastus on – Stalin. Kuid Siegel tõdeb ka, et blogosfääri uutel võtmemängijatel on samasugune võim.
Spinnimist toidab omal moel ka inimeste ürgne püüdlus põgeneda kibedast reaalsusest. Ega unistamata ei saa, idealismita sumbub kõik kiretusse haldamisse. Varem reisiti fantaasiates, vaadeldes kas või, ütleme, rändavaid pilvi. Kas loeti rohkem, ei tea, aga kollast loeti vähem – polnud saada. Võib-olla ei olnud ka tellimust...
Reaalsusest põgenetud on ka ühiselt, massikampaaniate mõõdus. Mõisaaeg on hämaravõitu, siis pageti vist rahvajuttudesse? Esimese Eesti Vabariigi ajal loodi unistus väikesest rahvusriigist, püüdlus õndsasse talu-Eestisse. See pelgupaik unelmasse toimib vanemate inimeste mõtteis tänini. Nõukogude ajal asetas suur osa ühiskonnast end metafoorsesse võlumaailma, mängeldes loodi paralleelmaailm, kus võideldi kurjusega peente vihjete, kahemõttelisuste ja muude kontseptuaalsete relvadega.
Teise vabariigi ajal kergitati taevasse unistus kapitalistlikust jõukuse-Eestist, kuid nüüd tuli seda toetama juba ka internet – algul arglikumalt, viimaks liigagi pealetükkivalt. Siin pole enam eriti kultuuriliselt peeneid kalambuure, inforägastikust kerkivad ikka ekraanidele mingisugune pornograafia, häma, reklaamid ja kollased kuulujutud.
BBC News raporteeris hiljaaegu Pekingist, et Hiina on loonud suure online-spinnijate armee. Totalitaarriik, kus ainsaks, mööndustega vabaks eneseväljenduse väljaks on internet, kardab netis levivaid arvamusi, seda vaatamata paljusid veebilehti blokeerivale Suurele Hiina Tulemüürile ja mitmete lääne suurkorporatsioonide abil paigaldatud nuhksüsteemidele.
Valitsusasutustes töötavad spetsiaalselt treenitud palgalised kommentaatorid ja spin-doktorid otsivad halbu uudiseid ja võimude suhtes negatiivseid arvamusi ning pööravad need kommentaariumides paremaks. Teadaolevalt makstakse BBC sõnul iga positiivse postituse eest spinnimisarmee palgasõduritele 50 Hiina senti, mis teeb umbes ühe Eesti krooni.
Kuigi Eesti valitsus ei ole selliseid töökohti veel teadaolevalt loonud, tegutsevad meiegi erakondade juures usinad palgalised kommentaatorid. Samas moodustavad needsamad erakonnad üha uusi valitsusi, osalt just spinnimise abil. Interneti infopriius kahaneb üha enam ebausaldusväärseks manipulatsiooniks. Veel üks vabadus on muutumas järjekordseks tobeduseks.
Arvatavasti on paarikümne aasta möödudes paljud (uued) inimesed genereeritudki otsekui kompuutrite poolt, kompuutrite arvutistunud kaastööliste, inimestest spinnerite abil. Nii jätavad uued figuurid oma luust ja lihast inimlikud alged nagu kosmoselaeva kasutatud mootorite moodulid ning lendavad üha kaugemale orbiidile, särades sealt seni kuni kellelegi kasulik.
Teised jälle võivad kõndida ringi enda arust tublide inimestena, kuid tegelikult on nad muutunud koletisteks, keda keegi näha ei taha. Masinavärgis kaovad seosed, et saaksid sündida uuena. Nõnda hakkab küberruumis toimuv üha enam mõjutama ka netikaugeid kodanikke ja teistpidi asub see masinavärk muutma ka «tädi Maali» (kuigi pole teada, kas keegi end Eestis tädi Maalina identifitseerib) elu ning mõtlemist. Võib-olla just selline ei olegi meie unistuste internet.