Umberto Eco: õpetlase kättemaks

, semiootik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umberto Eco
Umberto Eco Foto: Pm
Hukkugu või maailm, õigusemõistmine peab aset leidma!

Lugesin ajalehest ülevaadet hiljutise uuringu kohta, mille viis läbi internetiturbefirma McAfee. See selgitas välja, et rämpspost ehk siis soovimatud e-kirjad nõuavad tohutul hulgal energiat.



Üksainus kiri tekitab 0,3 grammi süsinikdioksiidi ehk umbes sama palju kui ühe meetri liikunud auto. Kogu ringluses olev rämpspost aga nõuab aastas 33 miljardit kilovatt-tundi energiat, teisisõnu sama palju nagu 3,1 miljonit autot või 2,4 miljonit maja, ning tekitab 17 miljonit tonni kasvuhoonegaase.



Ma ei hakka laskuma tehnilistesse üksikasjadesse ja piirdun nentimisega, et rämpspost ei ole mitte ainult tüliks või inimestelt teabe väljameelitamiseks, vaid ka kahjulik meie tervisele.



On ilmne, et ükski võim maailmas ei ole suutnud rämpsposti hulka vähendada ning isegi filtritest, mis peaksid kahandama inimeste postkastidesse saabuvate soovimatute kirjade arvu, on kasu vaid teataval määral, sest neist imbub ikka päris palju läbi. Mõnikord tundub lausa, et suurim energiakulu on hoopis see, kui ma pean hakkama neid käsitsi avama ja kustutama.



Niisugused paratamatud asjad ajavad vihale, mistõttu hakkasin mõtlema, kuidas end rämpsposti eest kaitsta. Parema alternatiivi puududes on ainuke võimalus kättemaks. Ja mul tuligi mõte. (Juba ette hoiatuseks: kindlasti hakkavad sajad eksperdid saatma kirju ning väitma, et minu plaan ei ole teostatav või on lausa kahjulik, aga nad võiksid arvestada, et ma viskan sellised kirjad minema kui rämpsposti, sest just väikest provokatsiooni ma endale tahangi lubada.)



Niisiis, jagame rämpsposti saatjad kõigepealt «tööstuslikeks» saatjateks, näiteks kõikvõimalikku head-paremat pakkuvad internetipoed, ja amatööridest tülitajateks. Ma kipun arvama, et esimesed leiavad mitmeid võimalusi minu protesti tasalülitamiseks. Aga vaevalt suudavad seda amatöörid, need, kes annavad kahtlaselt vigases inglise keeles teada, et olete võitnud suure auhinna, ja soovivad nüüd teie pangaandmeid teada saada, või on ise pärinud hiigelsumma, mida nad mingil põhjusel ometi kätte ei saa, mistõttu nad on valmis teie abi eest sellest poole ohverdama – mõistagi pärast seda, kui olete saatnud neile tagatiseks teatava rahasumma.



Usutavasti ei ole vähemalt osal amatööridest lairibaühendust. Kui olete kas või kunagi saanud meilile, näiteks suvilas, aeglase ühenduse otsas, terve raamatu, ütleme nii 600-leheküljelise ja värvifotodega, siis te teate, et see blokeerib arvuti vähemalt tunniks.



Anname siis rämpspostitajatele tuld ja saadame neile näiteks piibli. Selle leiab igaüks endale allalaadimiseks internetiotsingust juba lihtsalt märksõnadega «download Bible». Mina leidsin näiteks 1126-leheküljelise, suurusega 11 MB, mis ei kujuta probleemi lairibaühenduse korral, aga sissehelistamise puhul võtab selle allalaadimine ikka omajagu aega.



Kulutame veel paar sekundit selle peale, et anda tekstile topeltreavahe ja fondile suuruseks 20, ning meie piiblist saab 6656-leheküljeline ja üle 14 MB fail. See on juba päris korralik maht. Lairibaühenduse korral saab selle hõlpsasti teele läkitada. Aga kui saajal ei ole lairibaühendust, on ta jännis. Kui sedasi käitub temaga mõnisada inimest, ongi kahjur praktiliselt halvatud.



Ma tean küll, et sellega annan oma panuse saaste levimisse. Aga kui on vähimgi võimalus, et selline tegevus võib mõne nädala jooksul veenda vähemalt mõned rämpspostitajad oma tegevusest loobuma, siis on lõppkokkuvõttes energiakulu väiksem kui selle ajutine kasv meie vastutegevuse tõttu. Ja peale kõige: fiat justitia, et pereat mundus ehk õigusemõistmine peab aset leidma, hukkugu või maailm! Kättemaksurõõm kaalub üles igasugused armetud arvestused.



Loomulikult, vaid vähese lisapingutusega saaksime veel paremini hakkama. Aristotelese «Retoorika» ja «Poeetika» 1551. aasta välja­ande PDF-versiooni maht on üle 37 MB, umbes sama suur on ka Aquino Thomase «Summa Theologica» kakskeelne väljaanne. Robert Burtoni «The Anatomy of Melancholy» on ligikaudu 32 MB ning Eugene Sue «Pariisi saladuste» prantsuskeelne originaal isegi 77 MB ehk seitse korda suurem kui piibel. Ja kui teil on ikka korralik arvuti, võite kõik eespool üles loetud raamatud ühe ropsuga ära saata.



Lühidalt öeldes peaks mõne tuhande piibli või «Pariisi saladuste» saamine panema isegi tööstuslikud rämpspostitajad mõneks hetkeks mõtlema.



Aususe huvides pean mainima, et saatsin piibli ka oma aadressile, et näha, kui kaua see siis ikka aega võtab. Ma ei leidnud seda saabunud kirjade kaustast ja sain aru, et filtrid olid selle kohe prügikasti suunanud. Aga ma usun, et allalaadimiseks kulunud aeg oli ikka sama ja sestap oleks probleemid saajale samuti samasugused.



© The New York Times Syndicate
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles