Jelena Skulskaja: teie ebameeldivused innustasid meid!

Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Kui levinud on tendents, et oma väärtust tundvad professionaalid asendatakse kuulekate diletantidega, küsib kirjanik Jelena Skulskaja.

Kabinetivaikuses istuvale kirjanikule pole midagi paremat kui kokkupuude tegeliku eluga. Mõnikord juhtub küll ka nii, et lähed kodunt välja ja ei tekigi mingeid erilisi muljeid: tänavail liiguvad samasugused inimesed nagu sa ise, võib-olla otsivad samuti uut ja huvitavat süžeed, aga kõigile neid korraga ju ei jagu.

Ent laupäeval sõitsin koos teiste Juri Dolgoruki kirjandusauhinna koordinatsioonikomitee liikmetega Riiga ja otse bussijaamas, päise päeva ajal, pandi mind rahvamassi seas tähele ning riisuti paljaks. Pihta pandi portmonee koos kõigi dokumentide ja muidugi kogu rahaga.

Mõistagi tuli pöörduda politsei poole. Õigemini, mina poleks seda mingil juhul teinud, sest ma ei kujuta ettegi, et politsei hakkaks tegelema mõne bussijaamavargaga, nad on ju hõivatud palju tähtsamate asjadega.

Aga mulle selgitati, et mitte selleks pole vaja politseisse pöörduda, et nad asuksid pätti otsima, vaid selleks, et ma saaksin õiendi dokumentide kaotamise kohta. Selle olemasolul ei pea hakkama pelgama piiril aeg-ajalt korraldatavat dokumendikontrolli ning Tallinnas saab selle alusel vormistada uued dokumendid.

Niisiis, seadsin sammud politseisse. Päev oli palav, konditsioneere nähtavasti pole, mistõttu uks, kuhu oli kolmes keeles kirja pandud, et sissepääs on rangelt keelatud, oli pärani lahti ja võis näha, kuidas kümmekond politseinikku igavledes aega surnuks lõi. Minu juurde tuli neist noorim, kuulas mind ära, läks kaaslastega aru pidama, tuli tagasi ja selgitas, et minu asi nõuab põhjalikumat arutamist, peaasi aga, ootamist.

Kõik ei ole sugugi nii lihtne ... Esiteks tuleb oodata. Lihtsalt oodata. Istuda ja sulada kuumuse käes. Seejärel kutsutakse mind välja. Siis koostatakse protokoll, aga homme ... Aga homme hommikul sõidan ma ju ära!

Noor politseinik ei viitsinud isegi minu ees karmi seadusekaitsjat mängida, vaid tõukas puhtast kohusetundest sõnu suust välja ning liigutas kulme. Ka mina ei tahtnud kuidagi istuda jaoskonnas tervet päeva, vaid ihkasin pigem auhinda välja jagada ja banketil lõbu tunda.

«Ma ei tahagi, et te hakkaksite dokumente ja raha otsima, ma saan aru, et see on keeruline ja raske,» sõnasin roidunult. «Andke mulle lihtsalt õiend, et ma pöördusin teie poole.»

Sellele reageeris noormees otsekohe: tema silmades asendus tõsidus sooja südamlikkusega, minu juurde saadeti kena neiu ja kümmekonna minutiga oli protokoll valmis ning õiend käes. Sõna portmonee ta ei tundnud ja me leidsime, et piisab küll, kui kirja panna rahakott või midagi muud lihtsat ja mõistetavat, seda enam, et sel polnud nagunii mingit tähtsust.

Jaoskonnast lahkudes tänasin kogu südamest nii neiut, noormeest kui ka konditsioneerita istuvaid politseinikke ja korrapidajat, surusin käe rinnale ja vahest isegi kummardasin kergelt.

Mul vedas ikka igas mõttes tohutult: mulle tuldi vastu, mõisteti minu olukorda, anti õiend. Loomulikult ei söandanud ma lasta pähe mõtet, et politseinikud võiksid kuumuse käes vaevelda mitte jaoskonnas, vaid näiteks samuses bussijaamas, kus tegutseb terve taskuvaraste jõuk. Või et nad oleks võinud koos minuga sõita bussijaama ja kas või heita pilgu peale prügikastidele, kuhu vargad viskavad rahakotid, olles muidugi eelnevalt neist raha eemaldanud. Või et nad oleks võinud ... Aga juba sellised mõtted on rumalad!

Minu elutarkus ei ole kasvanud tühjalt kohalt, selle taga on kogemused kokkupuutest kodumaise politseiga. Nimelt asub minu korteri seina taga restoran Pegasus. Millest järeldub, et mul on restoraniga ühine sein. Ja kui öösel hakkab seal muusika kõlama, siis taovad trummipulgad otsekui kuvaldaga täpselt minu pähe. Kannatavad ka teised naabrid, aga nad teevad seda vaoshoitult, intelligentselt ja vaikides.

Mina aga otsustasin mullu esimest korda elus paluda politseilt kaitset, olles massiteabevahenditest teada saanud, et meie linnas algab kell 23 öörahu. Ühel järjekordsetest muusikalistest öödest, kui kogu korter jõnksus seinataguses rõõmsas rütmis, helistasingi politseisse. Kaks armsat noormeest tulid miskipärast aga Pegasuse asemel hoopis minu juurde. Astusid sisse, vaatasid huviga ringi: mul on kodus väga palju pilte ja raamatuid. Ja ohkasid siis:

«Vaadake, proua,» sõnas üks politseinik restoranimuusikast üle karjudes nukralt. «Meie demokraatia on veel väga noor ja praegu ikka alati rikaste poolel!»
Ma muidugi mõistsin kohe, et minu hädad ei saa kuidagi üle kaaluda noore demokraatia nõudmisi.

Nii läkski. Katse kirjutada politseile avaldus sai otsekohe terava vastulöögi: ega siis minu kapriiside pärast pea restoran kahju kannatama! Öiseid kõnesid enam vastu ei võetud: «Siin tapetakse inimesi, röövitakse, aga teie tulete oma rumalustega!»

Restorani direktor avaldas respektaablis ajalehes artikli, milles soovitas «kuldses eas» inimestel müüa kesklinna korter maha ja kolida kuhugi, kus on värskem õhk (arvatavasti kuhugi Metsakalmistu poole ...), et mitte segada noortel elust rõõmu tunda. Lõpuks pälvisin mingi inspektori tähelepanu, kes tuli meie majja, võttis elanikelt tunnistused, kuulas kõik hoolega ära, lubas anda asjale viivitamatult otsustava käigu ja ... kadus siis igaveseks.

Minu eest ei astunud välja sugugi politsei, vaid ametikaaslased-kirjanikud, Kirjanike Liit ja korteriühistu esimees (ma ei tea, kas nad tahavad, et nende nimi kõlaks sellises politseiloos, seepärast jätan nad nimetamata). Korraldati spetsiaalne koosolek, kuhu kutsuti ka restorani direktor. Ülejäänud argumendid ammendatud, pöörasid kolleegid direktori tähelepanu minu mõningatele kirjanduslikele teenetele.

Järsku ta leevenes ja ütles: «Teate, Jelena, teeme parem koostööd, leiame kompromissi. Kui te tunnete öösel, et miski teid väga segab, helistage mulle mobiili peale, ma tulen kohale, teie juurde, ja siis koos vaatame, kas tõesti ei saa selles müras magada.»

Vaat siis, ettepanek missugune! Noor, kena ja rikas mees on valmis öösel minu juurde sõitma ja koos müra kuulama! Ainult kaasasündinud rumalus ja perspektiivide nägemise suutmatus takistasid probleemi sellise lahendusega nõustumist. Ja nii jäigi igaüks oma juurde ...

Riias sõnas administraatoriproua banketil: «Teie ebameeldivused andsid meile tõelist indu, lisasid elule vürtsi, peletasid igavust! Ah, kas pole: võõral maal varastati ära raha ja dokumendid, see on ju lausa romaani algus!»

Ma ei tea loomulikult midagi politseitööst. Aga enda omast ma siiski midagi jagan. Nii on minu silme all hakatud Vene Teatrist, kus ma olen leiba teeninud kümme aastat, metoodiliselt ja järjekindlalt välja tõrjuma professionaale, kes teavad oma väärtust, ning asendama neid diletantidega, kes on valmis teenima keda ja mida tahes.

Mõne aasta eest ilmus teatrisse uus näitejuht Mihhail Tšumatšenko. Heasoovlikult meelestatud ajakirjanikud kirjutasid: «Tuntud Moskva lavastaja» (kohe nii öeldigi). Hiljem selgus, et Moskvas sellist lavastajat ei ole, ühtegi etendust ta seal lavale toonud pole, meile aga saabus ta otsekui härra Hlestakov. Olgu, Hlestakov võeti maha. Ja kohe tuli tema asemele proua Hlestakova – «tuntud Peterburi lavastaja» Natalja Lapina. Taas selgus, et mingit kuulsust pole Lapina saavutanud ning Tallinnaski tõi ta enne juhitooli istumist lavale päris keskpärase etenduse «Aarete saar», milles oli palju akrobaatikat, aga üldse mitte ideid või mõtteid.

Kuidas saavutada, et loominguline kollektiiv sind austaks, kui sul pole mingeid loomingulisi eeldusi? See on väga lihtne: kes käitub juhtkonna suhtes lojaalselt, saab palka, aga kes julgeb kunsti kaitseks häält tõsta, sellelt võetakse kõigepealt veerand palka maha ja kui ikka aru ei saa, siis pool ja nii edasi, kuni õpib ära, kuidas musta valgeks ja valget mustaks nimetada ...

Võib-olla toimub sama asi ka politseis ja teisteski eluvaldkondades? Ja nagu ütles Mihhail Bulgakov: «Laos ei ole klosettides, vaid peades.»