Teade Põhja-Korea tuumakatsetusest 25. mail saabus ajal, mil külastasin Korea poolsaare demilitariseeritud tsooni. Mind kutsuti sinna rahukella sissepühitsemise tseremooniale 38. laiuskraadil ehk vaherahujoonel, millel 1953. aastal katkestati Põhja- ja Lõuna-Korea sõjategevus.
Tolle hommiku pressikonverentsil ja eravestlustes oli mõistagi domineerivaks teemaks just äsjane pommuudis.
Lõunakorealasi kuulates võis täheldada muret nii nende enda julgeoleku kui ka Põhja-Korea olukorra pärast. Ma tunnetasin neis siirast sümpaatiat teisel pool piiri elavate kaasmaalaste suhtes ning püsivat lootust, et maa lõpuks ikkagi uuesti ühendatakse.
Paanikat polnud. Emotsioonid olid siiski üles kruvitud ja kõik, kellega kõnelesin, kaalusid mõttes pingsalt, mis juhtub edasi.
Vaid mõni kuu varem tundus, et sündmused võivad areneda sootuks teisiti. 2007. aasta veebruaris soostus Põhja-Korea sulgema oma tähtsaima tuumareaktori Yongbyonis. 2008. aasta juunis reaktor osaliselt deaktiveeriti ja maailma telekanalid näitasid selle jahutuskolonni lõhkamist.
Põhja-Korea andis Ameerika Ühendriikidele ja Hiinale üle umbkaudu 18 000 lehekülge materjale oma tuumaprogrammi arengu kohta alates 1990. aastast. ÜRO inspektoritele võimaldati ligipääs tuumaobjektidele. Tuumavaba Korea poolsaare väljavaade tundus aina reaalsemana.
Möödunud aasta lõpul tehti aga kannapööre. Inspektoritele keelati ligipääs ning reaktori deaktiveerimine peatati. Tänavu kevadel lahkus Põhja-Korea Ühendriikide, Hiina, Venemaa, Jaapani ja Korea Vabariigiga peetud kuuepoolsetelt kõnelustelt.
Nüüd on Põhja-Korea ette võtnud oma teise tuumakatsetuse (esimene korraldati 2006. aasta oktoobris) ja katsetanud vähem kui nädala jooksul vähemalt kuut raketti.
Diplomaadid ja asjatundjad pole ühel meelel, mis sellise pöörde võis põhjustada. Mõned peavad Põhja-Korea samme täiesti ebamõistlikuks, teised näevad nende taga katset avaldada rahvusvahelisele üldsusele survet, et see osutaks rohkem abi Põhja-Korea viletsuses elavale rahvale ja raskustes majandusele.
Kolmandad usuvad, et riigi juhtkonnas on hoogustunud võimuvõitlus, viidates riigi praeguse juhi Kim Jong-ili terviseprobleemidele.
Kõik see vajab hoolikat mõtestamist. Olukorda ümber hinnates peame väga selgelt teadvustama oma eesmärki. Selleks peab olema poliitilise ja diplomaatilise dialoogi, eriti just kuuepoolsete kõneluste taasalustamine. Vastu tuleb astuda üleskutsetele eelistada enam sõjalisi vahendeid.
Niisuguseid üleskutseid võib juba kuulda Jaapanis, kus Põhja-Korea tuumakatsetus andis taasmilitariseerimise pooldajatele uue trumpkaardi. Jaapani juhtiva poliitanalüütiku Mamoru Sato sõnul «peab meil kaitsesfääris olema valmis nii kilp kui ka mõõk». USA kaitseministri abi Wallace Gregson on sõnanud, et Ühendriigid peavad olema valmis toetama Jaapanit, kui see soovib olla võimeline andma vaenlase baasidele ennetavat lööki.
Ohtu võib sattuda isegi Jaapani sõjajärgse poliitika peamine tabu – lahtiütlemine tuumarelvast.
Sellised sammud teeksid olukorra ainult hullemaks. Nad muudaksid põhjakorealased veel tõrksamaks ja õõnestaksid maailma üksmeelset reaktsiooni tuumakatsetusele, mida võis näha ÜRO Julgeolekunõukogu tugevas avalduses. Väärib tunnustust, et Ühendriigid, Venemaa, Hiina ja Euroopa ei kõhelnud asumast ühisele seisukohale.
Julgeolekunõukogu plaanib oma liikmete kindlameelsuse rõhutamiseks konkreetsemaid samme. Millised need võiksid olla? Põhjakorealastele tuleb kindlasti selgelt öelda, et nende käitumine toob kaasa oma tagajärjed.
Kuid need, kes õhutavad karmimate sanktsioonide kehtestamist, peaksid meeles pidama kaht asja. Esiteks ei tohi Põhja-Korea rahvast, kes on aastaid kannatanud, panna veel enam kannatama tuumaprobleemi tõttu. Teiseks oleks tuumarelvadega riigi kokkuvarisemine tõeline katastroof.
Me peame otsima poliitilist lahendust. Tean oma kogemusest, et kõnelused tuumaküsimustes nõuavad äärmiselt suurt vastutustundlikkust ja poliitiliselt konstruktiivset lähenemist.
Üsna palju sõltub nendest kuuepoolsete kõneluste osalistest, kes hoiavad senini Põhja-Koreaga kontakti ja säilitavad tema üle teatava mõju. Hiinal on Põhja-Koreaga suhted nii valitsuse kui ka partei tasandil ning nad annavad Põhja-Koreale eluliselt tähtsat majandusabi. Neil on täielik õigus öelda Pyongyangile, et praeguse kursi jätkamine ei tõota midagi head.
Hiina võib esitada ka küsimuse, kus siis ikkagi peitub see «oht riiklikule suveräänsusele», millega Põhja-Korea ikka ja jälle püüab õigustada tuumakatsetusi ja kogu tuumaprogrammi.
Samuti võib Hiina Põhja-Korealt pärida, kas on ikka mõttekas süüdistada ÜRO Julgeolekunõukogu «vaenulikes kavatsustes» ja seeläbi solvata Hiinat, Venemaad ja Euroopat, kes on andnud nii palju, et Korea poolsaar võiks lootusrikkalt vaadata parema tuleviku poole.
Viimased piirkonnast saabuvad uudised tekitavad ärevust. Põhja-Korea on teatanud, et ei pea enam siduvaks relvarahu, mis lõpetas sõja Lõuna-Koreaga.
Nad on pärast teist tuumakatsetust välja tulistanud vähemalt kuus raketti. Võimalik, et praegu valmistutakse katsetama mandritevahelist raketti. Ameerika ja Lõuna-Korea sõjajõud on viidud viimase kolme aasta kõrgeimasse valmisolekusse.
Reageerimine külma sõja aegsest kättemaksuloogikast lähtudes viib meid väga libedale pinnale, kus keegi ei oska enam tagajärgi ennustada.
Oskusliku poliitika eesmärk ei saa olla muuta probleem ohuks ja oht relvastatud konfliktiks. See saab täiesti klaariks, kui külastada piirkonda ja kõnelda inimestega, keda olukord vahetult puudutab. Nende jaoks ei ole probleemid sugugi teoreetilised või abstraktsed.
Neil on igati õigus väita, et me ei tohi jätta kasutamata ühtegi võimalust dialoogi taasalustamiseks – selle dialoogi, mis ühel päeval võib lahendada nii praeguse kui ka teised selle piirkonna probleemid.