Dagestanlased ühendavad kahte kultuuri

Loo ilmumist toetab Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integ­ree­rimise Fond, kultuuriministeerium ja Integratsiooni Sihtasutus Foto: Pm

Kuigi Integratsioonifond vastas eitavalt palvele toetada Dagestani kultuuriseltsi nende käsitöökooli loomisel, on seltsi esimees Apandi Mahmudov kindel, et selle kooli loovad nad niikuinii, kirjutab Andrei Babin.

Mahmudov tunnistab, et pettumus oli pärast äraütlemist suur. Kooli eesmärk on, et kohalikud dagestanlased saaksid õppida tegema oma rahvusvaipu, samuti puunikerdusi, tegelda keraamikaga, ühendades niimoodi oma töödes kahte kultuuri – eesti ja dagestani oma.

«See soojendaks inimestel hinge, keegi võib-olla teostaks ennast uuel erialal, valmistades Eesti-teemalisi suveniire,» rääkis Mahmudov. «Aga me loome selle kooli niikuinii ja tõestame, et seda on vaja.»

Tegelikult kooli loomine juba käib ja selles aitavad kaasa Dagestanist Eestisse tulnud spetsialistid – ajaloolane ja Venemaa Kunstnike Liidu liige Timur Musajev-Kagan ning kunstnik Gülmira Ibragimova.

Gülmira koob vaipa vana Tallinna pildiga. Tal on käes spetsiaalne nuga, konksuga tera otsas. «Selline nuga – «kant» – on olemas igal dagestani vaibakudujal, neid valmistavad meie mehed,» räägib ta. «Eesti vaibad on pehmed, meenutavad rohkem pleedi. Meie vaipadel on aga kõvem alus.»

Dagestani vaibad Tallinna vaadetega esitati ka Tallinna linna suveniirikonkursile, kuid hiljuti välja kuulutatud võitjate seas neid töid siiski polnud.

Dagestanlased võtsid sel suvel osa ka keskaja päevadest ja said sealt oma oskuste tunnustuseks aukirja.

«Raekoja platsil seisid kõrvuti rahvariietes eestlanna ja dagestani naine-käsitöömeister, kumbki esitles enda tehtud esemeid, ja see pilt tundus mulle sümboolne,» meenutab dagestani kultuuriseltsi sekretär Konstantin Tsõgankov.

«Meenus ilus sõna «sünergia» – kui kaks energiat ühinevad ja tekib uus, veel võimsam.»

Keskaja päevadel said nad Mahmudovi sõnul tuttavaks ka eestlastest rahvakunstimeistritega. «Meil räägitakse palju lähendamisest eestlastega, tegelikult ei ole meil peaaegu mingeid kontakte,» räägib ta. «Ja nüüd on eestlastega soojad suhted tekkinud.»

«Kahjuks seostub meie kodumaa viimastel aastatel halbade uudistega,» ütleb Mahmudov. «Kuid on ka teine Dagestan – ilusa looduse, rikka ajaloo ja omapärase kultuuriga. Me tahame, et sellist Dagestani tunneks ka Eesti.»

Selleks kutsuvad dagestanlased Eestisse oma andekaid kaasamaalasi.

«Oleme saanud siia isegi ansambli Lezginka, ehkki neil on esinemiste graafik valmis ja juba mitmeks aastaks ette kinni pandud,» tunneb Mahmudov uhkust.

Kultuuriseltsi esimees on veendunud, et Dagestani ja Eesti vahel on teatud seos. Ja osutab plakatile, kuhu on suurte tähtedega kirjutatud «DagESTan». «Isegi nimed on osalised sarnased,» näitab ta.

«Meie, siinsed dagestanlased, nimetame ennast «дагэстонцы» (dagestoonlased – toim),» naeratab Mahmudov ja lisab juba tõsisemalt, et eestlasteks ei saa nad kunagi. «Me mäletame, kes oleme ja kust tuleme, ja meie lapsed teavad seda ka.»

Eestis elab praegu 600–700 Dagestanist pärit inimest. Mahmudov ise sattus Eestisse rohkem kui kakskümmend aastat tagasi pärast Rostovi inseneri-ehitusinstituudi lõpetamist, kui teda suunati tööle Kohtla-Järvele.

Juba mitu aastat elab ta koos abikaasa Asijati ja lastega Tallinnas. «Asijat tõi siia meie kodukandi laule, mida ta laulab oma ansamblis,» ütleb Mahmudov.

«Me oleme tänulikud Eesti riigile, et ta on hakanud pöörama tähelepanu rahvusvähemustele,» kiidab ta. «Nüüd saavad kõik teada, et meie oleme dagestanlased.»

Ainult bürokraatiat on kultuuriseltsi esimehe sõnul liiga palju. «Kui ei esita mingit paberit või esitatud paberil ei ole koma õiges kohas...» toob ta näiteks.

Aga see pole Mahmudovi sõnul kõige tähtsam. «Olulisem on ju see, kuidas me elame, millised rõõmud ja mured meil on,» ütleb ta. «Üks viimaseid rõõmu-uudiseid on see, et hiljuti sündis ühte meie noorperre laps.»