Kui üks festival võlub «eikusagilt» välja meie enda Livingstone´i, tantsitab linna südames ekskavaatorit ja suudab vähemalt ühel korral juhtme kokku jooksutada, peab ju seda õnnestunuks pidama, kirjutab Tiit Tuumalu.
August – armastusega ees ja taga!
12. september 2009, 00:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juttu, nagu te juba ilmselt aru saite, tuleb siinsest suurimast kaasaegsele tantsule pühendatud festivalist, mis kannab Augusti nime. Kõigepealt, me ei ole selles suures maailmas üksi. Meil on suur vend, ka August (Tanz im August), kes tegutseb samal ajal Berliinis. Me jagame esinejaid (tänavu Thomas Hauert/ZOO ja Mette Ingvartsen-Jefta Van Dinther), aga ka seisukohta, et kaasaegne tants on elav, pidevalt muutuv ja uuenev organism – seda, et kunagi ei olda kohal, vaid ikka ja alati teel. Kuhu täpsemalt – eks seda ju üritatagi näidata. Aga päris suuri vendi, siis poolvendi, on veel, kas või Viini Impulstanz, teine tähtis, kui mitte kõige tähtsam Euroopa kaasaegse tantsu festival, mis sõidab samuti meie omasse sisse (tänavu jagasime Mark Tompkinsit ja Antonija Livingstone´i).
Miks sest nii pikalt? Ikka seks, et kummutada väiteid, nagu oleks valikud, mida Augusti juht Priit Raud teeb, suvalised ja kantud tema äärmiselt individualistlikust ja kitsast maitsest. Mitte et tegu just «purkisittumisega» oleks, mida tantsu sildi all eksponeeritakse, seda ehk mitte, aga noh, väga palju ei jää puudu ka. See ei ole nii! August ei seisa teistest Euroopa festivalidest eraldi, vähemalt neist, kes üritavad näidata kõige huvitavamaid arenguid tantsukunsti sees ja selle ümber. Siit ka põhjus, miks pole põhjust enam Euroopas ringi tuuseldada, sest meie enda August toob värskeima ülevaate, ehkki läbilõikelise, koju kätte! Kui palju on meil teisi kunstiliike, kes samaga vastaksid? Peale filmi?
Iseasi on, miks ei jõua meieni selline kaasaegne koreograafia, mille formaat on oluliselt suurem kui siinsetele iseäranis kitsukestele blackbox-lavadele ära mahub.
Selline, kus püünel tegutseks korraga kümmekond eredat tantsijaisiksust, aga võimalik ka, et üksainumas – aga nii, et kogu lava on siis teda täis, kas või Tero Saarinen Carolyn Carlsoni vanas, taastatud soolos «Blue Lady», esitatud viimasel Kuopio festivalil - ja vaatajaga kõneldaks asjust, mis ületavad tantsu vormilise enesessesuletuse, suhestuvad muutuva ühiskonnaga või haakuvad inimeksistentsi sõlmküsimustega.
See ei ole võimalik, ütlete? On! Lapagem või tänavuse Viini festivali kava - Mark Tompkinsi, Xavier Le Roy, Alain Buffard´i ja teiste meilegi tuttavate sooloartistide kõrval seisavad võrdsena iginoor Anne Teresa de Keersmaeker ja Rosas, Wim Vandekeybus ja Ultima Vez, Cie. Maguy Marin... Ju neil siis on, mida ütelda. Ses suhtes on siinne tantsupilt ikka neetult ühekülgne – ja üldse mitte performance´i ja «kehakeskse, füüsilisele ning vaimsele treenitusele suunatud tantsumõtlemise» (ühe siinse tantsuühenduse lipukiri) vastandamise mõttes, mida siiamaani kiputakse Eestis tegema, märkamata, et jäik piiride tõmbamise retoorika on minetanud ammuilma aktuaalsuse! Vastandamist on meil üldse liiga palju - isegi koolis õpetatakse selle kaudu. Ometi on ainus, miks peaks lugema, ere ja jõuline kunstnikupositsioon.
Arvamus. Seisukoht. Käekiri. Või maailmavaade, mis jõuab selgelt, professionaalses vormistuses ja esituses vaatajani.
Olgu peale, Viini mastaap on teine, raha kümneid kordi rohkem – aga ikkagi! Lõpuks on see kõigest vabandus! Olulised esinejad jõuavad Helsingini välja, aga 80 kilomeetri kaugusele lõunasse ei tule, sest keegi ei kutsu. Tohutu nišš on siiani täitmata, ja on olnud seda juba pikka aega. Näis, milliseid perspektiive avab sellega seoses uus Solarise keskus - moodsa, igati mõõtmetele vastava lava ja 1800-kohalise saaliga.
Aga Thomas Hauert ja ZOO, kollektiiv, kelle jaoks rentis tänavune August koguni Vene teatri, ja kelle kohta teatas: just nemad olevat taastanud usu kaasaegse tantsu ja tugeva füüsilisuse ühildatavusse? Siis nagu messias või nii! Mõistagi jäi valge laev saabumata, aga see selleks. Vähemasti osutus «Accords» (Akordid) ainsaks lavastuseks kogu festivalil, mis jooksutas juhtme täiega kokku!
Kohe selgitan! Vaataja ees on poolteist tundi järjest puhast tantsu – ilma lugudeta, ilma tunneteta, ilma žestideta -, mille ainus pinge sigineb dilemmast, kas laval tehakse peent nalja, osutatakse millelegi, kommenteeritakse midagi, või mõeldakse seda kõike tõsiselt - et teose ainus tähendus peitubki liigutustes enestes, nende seostes, nagu modernistliku esteetika järgi ikka.
Lihtsalt, nii kummaline on esmapilgul «Accordsi» koreograafia, justkui trikiga – selline nurklik, kõigepealt liigub põlv, lõpetab nurga all, siis alustab käsi, lõpetab samuti nurga all, sama liikumise võtab üle teine tantsija, varieerib seda veidi... Edasi kolmas... Kord lagunetakse laiali, siis kogunetakse jälle külakuhja, aga alati on olemas juht, kelle järgi joonduvad ülejäänud – selgelt on tunda improvisatsiooni hõngu.
Seda kõike saadab võimatult eklektiline muusika, alates elektroonilisest bukoolilisusest flamenko ja kauni Satie´ kaudu dramaatilise orkestrimuusikani välja – ja segadus siit alles tekibki! Muusika jutustab pidevalt justkui mingit lugu või edastab emotsiooni, aga tantsitakse üksnes liigutusi, koreograafiat, vähemalt pealtnäha – tahaks võtta toimuvat huumoriga, aga tantsijate ilmed on tõsised. Ime siis, et lühis ei teki. Hiljem loen kehalisest polürütmiast ja improviseeritud unisoonidest – muusika, tantsu ja improvisatsiooni erilisest suhtest. Ahah, selgub, et saatetekstile, mida ma kunagi ei loe - usaldan üksnes silmi -, tuleks siiski enne etendust pilk peale visata! Vaevalt et ma õpin - lombakat parandab üksnes haud!
Tubli tükk igatahes, ainus lavastus tänavuselt Augustilt, mis ei lase ennast paigutada kusagile turvalisse boksi, jätab segase ja vastuolulise tunde. Ideaalis võiks vähemalt pool eeskavast selline olla!
Aga – kuhu oli teel siiski tänavune August? Ütleks, kui teaks! Mõni tõdemus siiski. Äärmustesse ei kaldutud. Midagi väga uudset ei olnud. Emotsionaalsed vapustused jäid ära. Ülemise ja alumise otsa esinejate vahe osutus tasemelt liiga suureks..
Provotseerivaid küsimusi nappis. Taju, peale ühe, ei häiritud. Iseloomustab see kogu kaasaegse tantsu pilti? Interreegnum või nii? Kõik on justkui ära tehtud? Ja ring täis saamas? Või on põhjus aastates – kõik me vananeme ja taltume, ole sa või Priit Raud!
Pisemaid õnnishetki siiski jagus. Tooni andsid instrumentaalne tants ja jõulised sooloartistid. Dominique Boivin/Cie. Beau Geste («Transports Exceptionnels») näitas humoorikalt ja ootamatust nurgast inimese ja tehnika suhet – kiindumust, et mitte öelda armastust inimese ja ekskavaatori vahel. Ootamatust? Just, sest ootamatu on see eelkõige kunsti seisukohast – on ju ju sellist suhet käsitletud ikka vastandumisena, masinate väljumisena kontrolli alt. Tuletagem meelde kas või Eno Rauda, tema hirmuäratavat tolmuimejat või sõjakat pudrunuia!
Mette Ingvartsen ja Jefta Van Dinther hüppasid pea tund aega batuutidel või trampoliinidel, nagu üteldakse tsirkuses. Tsirkusest ja trikitamisest oli asi siiski kaugel – «It´s in the Air» on klassikaline tantsuline minimalism, ainult avardatuna batuudile.
Plussideks – tantsiva keha hetkeline vabastamine gravitatsiooni mõjuväljast, keskendumine rütmilistele nüanssidele ja uudse, füüsilis-elastse dialoogi arendamine kahe hüppaja vahel. Samuti - mõtle, mida tahad, kas või seda, et üha enam tehnotseeruvas või mehhaniseeruvas maailmas muutuvad pidevalt ka meie kehalisuse piirid ja funktsioonid. Miinuseks – etteaimatav kulg, ootamatuste vähesus!
Eredaid sooloartiste oli kokku kolm. Kangro Marti me juba teame, tema «Can´t Get No / Satisfaction» on sümboolne ja võimas naasmine kaheksa aasta tagusesse aega, sinna, kust soologa «Start. Based on a True Story» algas ka tema karjäär. Selle ainestiku - omandatud pooside ja lavalolemise dilemmade – juurde.
Antonija Livingstone («The Part») me ei teadnud, aga – sellist artisti pole patt nimetada «meie enda Livingstone´iks». Milline näitlejameisterlikkus ja fookuse teravus – ühiskondlik satiir ja halastamatu eneseiroonia kõrvuti stand-up komöödia elementidega monoetenduses, mis käsitleb kahe tegelaskuju, femme fatale´e ja jõuluvana näitel pidevat esinemist/etendamist, eluaktuaalset nägude tegemist, (soo)rollis olemist, keerates selle kõik segamini ja üle vindi.
Ja Mark Tompkins («Empty Holes») võttis Augusti ilusasti kokku. Mäletate, millega tänavune festival algas? Armastusega. Ja lõppes? Ka armastusega. Ainult et võimatuga. Mehe ja naise vahel, kes õigupoolest olemaski polnud. Oli ainult vari! Aga milline vari – lummav, ent sisemiselt skisofreeniline!
Festival
Augusti tantsufestival
17.–31. augustini Tallinnas