Kui reede õhtul hooaega alustanud ERSO dirigent Nikolai Aleksejev poleks kontserdi teise osa, maailmas Babi Jari sümfooniana tuntud Šostakovitši 13. sümfoonia ettekande lõpus ise hüvastijätuks kätt lehvitanud ning sellega kolmanda tagasiplaksutamise ja jalgade tümistamise lõpetanud, oleks publik jäänudki tänuovatsioone jätkama.
Isegi muusikahariduseta, aga ometi elamust jahtiv kuulaja, kelle hulka kuulub siinkirjutajagi, võis nüüd omal nahal kogeda, kuidas sellest veel kümmekond aastat tagasi provintsliku mainega orkestrist on kasvanud tõepoolest suur orkester väljendusrikka diapasooniga, tehniliselt kõike suutev, aga mis peamine – loomingulisest enesekindlusest pakatav kollektiiv.
Kindlasti on ERSO kasvamisel suured teened üheksandat ja viimast hooaega Eesti esindusorkestriga alustanud peadirigendil ja kunstilisel juhil Nikolai Aleksejevil.
Aleksejevi juhatamisest õhkub mingit õpetajalikku metoodilisust. Ta pole nn staardirigent, kes teab, kuidas saal tema selja taga imetleb tema isiksust. Ta ei hõlju puldis ega n-ö sula muusikas, kuigi juhatab kogu kehaga: kerge pööre pillirühma poole partii sissejuhatamiseks, käed määramas tempot ja partituuri kulgu, sõrmed «lukustamas» finesse.
Mulle tundub, et just selline sirgjoonelisus ongi olnud ERSO-le vajalik: orkester teab, et ta liigub koos dirigendiga täpselt paika seatud rada mööda muusikalise terviku poole. See ongi nähtavasti ERSO professionaalse enesekindluse alusmüür, millele võivad toetuda kõige erinevamate stiilidega külalisdirigendid ja mis võimaldab ka orkestril lisada etteantud partituurile iga kord midagi enamat kui seal kirjas.
Au ja köietrikk
Mõistagi on ühe 20. sajandi suurema helilooja Šostakovitši looming igale orkestrile tõeline väljakutse – ühtlasi au ja köietrikk. Ta käekirja iseloomustab helikeele dramaatika, teravad rütmid kiiretes ja ahastavad instrumentaalsoolod aeglastes osades.
Sellest on kantud ka «rassismist ja üksteisemõistmisest, huumorist kui moraalse vabaduse kandjast, optimismist ja võitlusest despootliku võimu vastu, mälus talletunud hirmudest ja alandustest» (tsitaat kavalehelt) rääkiv Šostakovitši 13. sümfoonia.
Selle esiettekandest 1962. aastal sai sensatsioon. Nõukogude režiimi ärritas teose süngus, iroonia ja paroodilisus. Määravaks on siin Jevgeni Jevtušenko luuletekstid, mille ettekandmine nn kõnelauluna on jaotatud bassist solisti (reedesel kontserdil Läti rahvusooperi solist Roman Polisadov) ja meeskoori vahel. Kuigi sümfoonia sõna otsese mõttes «räägib», moodustavad tekst ja muusika siiski harmoonilise terviku.
Ma ei tea, mis võis veel olla motiiviks avada Šostakovitšiga hooaega, aga tähtsusetu pole seegi, et koos ERSOga sai sel moel näidata oma professionaalset võimsust ka meie teine muusikaline visiitkaart – «eestlaste inimoreliks» kutsutud RAM.
Kontserdi esimeses osas ettekandmisele tulnud Robert Schumanni 1845. aastal kirjutatud klaverikontsert op. 54 mõjus Šostakovitši suurvormi kõrval otsekui eelmäng, aga tegemist on ju häältega erinevatest sajanditest.
Eesti juurtega pianist
Publiku vastuvõtt oli ometi sama tormiline kui teisele osale. Venemaa ja ka Euroopa parimate kontserdilavade sagedast külalist, Eesti juurtega pianisti Peeter Laulu tänati neljakordse tagasikutsumisega orkestri ette, millele järgnes lisapala.
Väliselt meenutab Peeter Laul üht mürakat eesti talupoega, kellelt ootaks pigem jõulist klaverikäsitsemist. Aga keskendatus, millega ta Schumanni läbinisti ülevlüürilise teose – selle igatsusest pakatav juhtmotiiv jääb hiljemgi kõrvu paitama – kuulajateni tõi, näitab, et virtuoossus on sealpool tehnikat. Pigem andumine kui sooritus. Ja veel väärib märkimist mingi loomulik partnerlus dirigendi ja solisti vahel.
Teisalt on see ootuspärane. Nii Aleksejev kui ka Laul (äsja on Jüri Trei üllitanud CD-plaadi Peeter Laulu enda ja ta isa Rein Laulu ning Franz Schuberti loomingu interpretatsioonidest) esindavad maailmale palju kuulsusi kinkinud Peterburi muusikatraditsiooni, millele võlgneb tänu ka eesti klassikalise muusika kultuur.
Kontsert
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Dirigent Nikolai Aleksejev
11. septembril Estonia kontserdisaalis