Zuga sõidab zuh-zuh-zuh

Uuslavastus
ZUGA ühendatud tantsijad
«Zuga zuug zuh-zuh-zuh»
Tants ja mäng Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Triin Lilleorg ja Kärt Tõnisson
Kunstnik Liina Tepand. Muusikaline kujundus ja tehnilised lahendused Kalle Tikas
Esietendus 10. oktoobril Kanuti Gildi saali stuudios

Sel jutul on juba õige pikk habe, aga näe, ikka tuleb üle korrata. Iseäranis nüüd, kui Tallinna linn kägistab erahuvikoole, kelle seas on ka hulk lastetantsu viljelevaid väikestuudioid. Jutt ise seisneb selles, et Eestis tehakse liiga vähe väikelastele mõeldud sõltumatut teatrit ja peaaegu üldse mitte liikumisel või tantsul põhinevat teatrit.

Ainus, kes viimast järjepidevalt viljeleb, on kollektiiv nimega ZUGA – ärge, küsige, mida see tähendab –, ja kui mitte kõik, siis enamik selle liikmetest on õpetanud või õpetab juhuslikult mõnes sellises, giljotiini alla sattuvas stuudios. Õpetab lastele loovtantsu – seda, millest paljuski lähtub ka «Zuga zuug zuh-zuh-zuh». Uus tantsulavastus, mis mõeldud kahe- kuni nelja-aastastele põnnidele.

Mis ma sellega öelda tahan? Seda, et siin maamuna peal on kõik asjad omavahel seotud. Puudutad üht, puudutab see kohe teist. Ja teine kolmandat. Tulemus on selline, et seesuguseid mõnusaid pesakesi või nurgakesi, valikuvabadust, sellist mitteofitsiaalset suhtumist, kus ei ütelda, kuidas peab, vaid avastatakse ise, jääb järjest vähemaks. Ja lõpuks võivad need üldse otsa lõppeda.

«Zuga zuug zuh-zuh-zuh» on just selline hunnitu õdus koosviibimine, mille sünde ei tuleks mitte ainult avasüli vastu võtta, vaid ka igati ergutada. Valgel stuudiopõrandal on koos kuni 30 last, lisaks isad-emad, vanaemad-vanaisad, kõik sokkide väel. Kes istub, kes seisab, kes müdistab niisama ringi – vaba valik. Siis veel üks lakke kinnitatud riidepalakas, millest saab ajuti lava, ja ongi kõik.

Hakatakse sõitma rongiga. Aga mitte tsuhh-tsuhh-tsuhh, vaid zuh-zuh-zuh. Tsuhh-tsuhh-tsuhh sõidetakse nukuteatris Helle Laasi lavastuses. Ja Kuke-, Sea- ja teiste külade asemel on siin hoopis Käte, Jalgade või Tantsu peatus... Uuritakse, mis ja kuidas saab. Moodustuvad pikad rongikoosseisud, mõned vagunid on päris pisikesed, teised üpris suured. Vahepeal läheb rong katki ka. Kilgatakse, kohati kisub asi päris ülemeelikuks. Kes on taibanud kaasa võtta fotoka, klõpsib suurepäraseid pilte.

Too vana rongisõidu-mäng saab lõpuks uue, vahetu ja siira pealiskuue. Kõmisevat teatraalsust, mängitsemist siin ei ole – see kõik võiks olla välja kasvanud ka ühest päris tavalisest väikelaste loova liikumise tunnist. Ainult üks viga on «Zuga zuug zuh-zuh-zuhi» juures – see lõpeb liiga ruttu ära!