Tõnu Õnnepalu jäädvustas raamatusse ühe väga vana aja

Heili Sibrits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu Foto: Liis Treimann

Tõnu Õnnepalu uusimast raamatust «Paradiis» vestles autoriga Heili Sibrits.

Et jagada mälestusi elust ühes Hiiumaa metsa ja mere vahele peitunud, nüüd peaaegu inimtühjast külast, kirjutab minategelane sõbrale pihtimuslikke kirju. Just need intiimsed, elu ja armastuse üle arutlevad kirjad moodustavadki Tõnu Õnnepalu uusima raamatu «Paradiis».



Helgetes, pisut melanhoolsetes toonides «Paradiis» viib lugejad ajas 20 aastat tagasi, mil ülikooli lõpetanud Õnnepalu asus elama Hiiumaale. Samas leiab raamatust ka olevikupilte seitsmest varasuvisest päevast, kui «Paradiisi» kirja sai – sealsamas külas. «Epiloogile kulus ka lisaks paar päeva,» täpsustab korrektsust hindav Õnnepalu.



Lisaks Õnnepalu enda loole leiab «Paradiisist» ka Paradiisi küla ning selles külas elanud inimeste, aga eelkõige vana taluperenaise Helmi ja tema abikaasa loo. Tähelepanuväärselt meisterlikud on «Paradiisis» looduskirjeldused.



Kuigi Tõnu Õnnepalu enda sõnul põgenes ta Hiiumaalt kümme aastat tagasi, on sealne rand, metsad ja inimesed endiselt sügavalt tema hinges. «Paradiisis» tunnistab Õnnepalu, et ei tea vastust küsimusele, kas ta läheks sellesse paika tagasi.



Sest seda aega, seda Paradiisi, mis oli 1980ndate lõpus, enam niikuinii pole.  Ja pealegi teab Õnnepalu omast kogemusest, et vägisi ei saa kuhugi minna. Sest pärast Paradiisi maja mahamüümist, niinimetatud põgenemist Hiiumaalt, läks ta sinna korra tagasi, neljaks aastaks. Ja tegelikult pole ta oma Paradiisist tänaseni lahkunud.



Nii «Paradiisist» kui ka kohvikus istuvast Õnnepalust õhkub rahu. Ta on sõbralik, pisut vaikne, äraootavalt tagasihoidlik vaatleja. Oma imagole omaselt on ta tsipa nukker ja melanhoolne, rääkides mahedalt, isegi natuke laulvalt.



See aasta on Tõnu Õnnepalule eriline, lisaks «Paradiisile» jõudis lugejateni Õnnepalu tõlkes tema ammuse lemmiku Fernando Pessoa luulevalimik «Tubakapood» ning tema enda luulepäevik «Kevad ja suvi ja».



Teie raamatud on üsna isiklikud, kui kergelt te oma kirjutatud mõtteid ära annate?


Kirjutades ei anna sellest endale aru. Siis toimubki kõik isekeskis iseendaga, kõik tundub loomulik. Kuni raamatu üleandmiseni tean, et kõike saab muuta või võin raamatu ilmumisegi tühistada. Tegelikult kord kirjutatut oluliselt parandada ega teiseks teha ei saa. Parandan muidugi, ja päris palju, aga see on ikkagi viimistlus, mitte ehitus. Aga kui raamat on juba trükis, kordub üks kole unenägu: teen raamatu lahti, aga see pole üldse see, mille kirjutasin.



Hiiumaa elu, seal kogetu, on varemgi teie loomingus tähtsal kohal olnud.


Seal on kirjutatud mu teine, kolmas ja neljas luulekogu, romaanis «Hind» on sealseid kogemusi. Aga need kõik on teistmoodi, sest need on sellel ajal kirjutatud.



20–22 aastaga on seal palju muutnud. Kümme aastat tagasi, mil lahkusin sellest paigast – raamatu Paradiisist –, sai seal ka otsa mingi väga vana, õieti ajatu aeg. Aeg, mis minu ajal oli alles või vähemalt veel aimatav.



Muutused andsidki kirjutamiseks tõuke?


Need kah. Taipasin, et ka ise hakkan unustama. Kindlasti on asju, mis kunagi ei lähe meelest. Mälu on ikkagi reetlik ja korraga sain aru, et ega peale minu paljusid vanu asju, kas või neid Helmi lugusid, keegi ei mäletagi.



Paradiisi pole ju olemas.


See ongi paradoks. Maa peal ei saagi ju paradiisi olla. Siin on maine elu, omade heade ja vigadega. Teisest küljest, paradiisiaimduse saame ikka maapealsest elust ja nendest hetkedest ja kohtadest, mida kogeme.



Kui vanaperenaine Helmi nägi esimest korda seda kohta, siis hüüatas ta, et see on paradiis. Tõuge nimetada see küla Paradiisiks tuligi talt?


Spontaanselt on seda nüüdki paljud, mitte ainuüksi Helmi, hüüatanud. Aga pigem oli see ühe hetke intuitsioon. Korraga teadsin, et tahan jutustada sellest paigast nimelt kui Paradiisist. Ja siis oli ka selge, kuidas. Kõik läks paika. Muidugi, nagu raamatustki selgub, polnud elu seal mingi mõnulemine. Vaevalt et lihtsamast kohast oleks jäänud hinge nii tugevat jälge.



«Paradiis» on kiri ühele sõbrale. On see kirjaniku omapära?


Võib-olla on see ka kirjaniku omapära. Aga alati on mu kirjutistel keegi adressaadiks. Mõnes mõttes pole adressaadil tähtsust, lugeja võib lugeda nii, et see on temale kirjutatud, aga minule on vaja, et saan kellelegi jutustada.



Adressaadid on teie hinge või südamesse pugenud inimesed. Olete kirjutanud ka neile, kes vihastavad-ärritavad?


Konkreetselt küll mitte. Ikka armastus on loomingut sünnitav jõud. Seda raamatut tahtsin kirjutada positiivse ja helgena. Ikkagi Paradiis. Kuid eks «Paradiisis» vilksata ka kibedust ja kahetsusi, sest needki tunded käivad armastusega kaasas.



Hiiumaale kolides tahtsite lihtsaks inimeseks saada, nüüd teil enam selliseid soove ei paista olevat.


Eks omamoodi olegi kirjutamine väga lihtne töö, pole seal midagi peent. Pigem olen sellest aru saanud.



Samas, just seal taipasin, et tõeline lihtne töö ja elu, mida elasid sealsed vanad inimesed, tõelised maainimesed, seda lihtsalt järele teha ei saa. Sa pead seal sündima, kasvama, elama.



Olete endiselt veendunud, et kunstromaan on ammendunud žanr, ja seetõttu on peaaegu kõik teie teosed päeviku ja ausamas minavormis?


Kas minavorm nüüd ausam on, ei tea. Eks kirjutamine ole natuke mäng ja ikka tekib teatav tegelaskuju. Kui kirjutad, isegi päeviku vormis, siis pole see enam see sama elu, mida elasid. Jah, mulle sobib teatav dokumentaalsus. Aga hea on lugeda ka vanu häid romaane. Uute romaanide puhul on enamasti küll tunne, et olen seda juba lugenud.



 «Paradiisi», vaatamata päevikulisele vormile ja isiklikule sisule, ei saa tavaliste elulugudega ühte ritta panna.


«Paradiisis» on minu elu lugu ja samas pole ka. «Paradiisi» eesmärk on teine. Tahtsin väljendada midagi, mida ma mingis muus vormis või viisil väljendada ei oskakski. Öelda midagi, mis on inimeseks olemise jaoks oluline, mitte dokumenteerida  ennast, aega ja kohta, kuigi ka need on väga tähtsad.



See paik ja aeg tundus korraga nii sümboolne ja tähendusrikas. Tundus, et selle kaudu saab ka teistele midagi öelda. Pluss veel see, et seda kirja pannes võiks ise kuidagi targemaks saada.



Usute, et raamatud teevad targemaks?


Kindlasti. Olen eluaeg selle eesmärgiga lugenud, kuigi on ka  meelelahutust, ajaviidet. Arvan, et  sügavam mõte on ikka see – mitte niivõrd teadmiste-tarkuse, kuivõrd elu-, südametarkuse kogumine.



Millist tarkust teie raamatutest leiab?


Seda ma ei oska ette öelda. Lugeja nopib sealt enda tarkuse välja. Või on see tarkus pigem ikka juba temas endas olemas ja raamat ehk aitab seda avastada. Kui nii, siis ta on oma eesmärgi täitnud.



Raamatus märgite, et Paradiisis elades mängisite omi mänge nagu laps – võtsite lambaid, ehitasite aedu. Samas häbenesite oma lapsikut armastust. Kuidas on lood nüüd?


Usun, et olen natuke kergemeelsemaks muutnud. Suur tõsidus on noortel inimestel tavaline viga. See on paratamatu, ei tunne ennast ja võtad kõike liiga tõsiselt.



Nüüd võtate kergemalt?


Jah. Lihtsalt näed, et asjad tulevad ja lähevad, ja see kõik polegi elus nii põhiline. Õpid ka seda nägema, et on selliseid asju, mis ei tule ega lähe, mis on alati olemas.



Mis need on?


See on miski, mis pole käega katsutav ega silmaga nähtav. Seda võib igat moodi nimetada, näiteks sisemine jõud. Võib ju tunduda, et see on otsas ja oled omadega läbi, aga tegelikult on see kuskil olemas. Noorena on ju ka meeleheited hästi sügavad, nende ajal võib teha lollusi, ei näe meeleheitest läbi ega edasi.



Et elada või surra?

Mõnes mõttes on see  nooruses paratamatu. See annab ka jõudu. Aga surm pole muidugi mingi valik. Sest tegelikult pole need asjad, mille pärast siis meelt heidetakse, iial seda väärt. Seda tarkust ei saa niisama lihtsalt õpetada, seda tuleb ise kogeda. Kuigi kirjandus suudab seda natuke anda. See on ju võimalus kogeda teise kogetut just nagu enda oma.



Rohkem kui inimesed?


Kindlasti ka inimesed. Aga kust see noor inimene seda teist inimest, kel on tema jaoks aega, nii lihtsalt leiab? Raamatut on lihtsam leida. Kuigi elus viivad meid rasketest kohtadest üle siiski inimesed. Kusjuures see inimene ei pruugi olla suur õpetaja või teab mis tark, aga ühel hetkel on ta sulle kas või peegliks või võib aidata kas või sellega, et sulle mõne käki keerab.



Olete endaga rahu teinud, «Paradiisi» lugedes jäi selline mulje.


Mulle tundub küll, et alles nüüd oskaksin Paradiisis õieti elada. Võib-olla oleks seal päris rahulik ja hea. Aga ega miski pole kunagi lõplik, tagasilangused, uued tõusud, seni kuni elame, on neid ikka... Õnneks toimub ajaga tõesti mingisugune õppimine ja rahunemine ja selginemine.



Armastus on teie raamatutes, usun, et ka elus, oluline.


Aga mis see armastus just on?  Sisemine hingejõud ja põlemine, mis on samas suunatud endast väljapoole, soov ennast anda. See on see, mis paneb inimese elama ja liikuma.



Teid paneb liikuma õnnetu armastus või armastuse see periood, mil teie tunded pole veel kinnitust leidnud?


See on mõnes mõttes kõige avatum aeg, siis sa oled kõige rohkem valmis muutuma ja avanema. Kõige selline ennustamatum, ettemääramatum.



Olete kahetsenud, et raamatutes avameelselt armastusest räägite?


Korduvalt. «Paradiisi» kirjutades püüdsin arvestada neid kogemusi.



Õnnestus? Nii avameelne te tõesti polnud.

Ütleme, et see polegi võib-olla küsimus avameelsusest. Mõnes mõttes olen selles raamatus eriti avameelne. Aga on asju, eriti neid, mis puudutavad teisi inimesi, millest pole vaja tingimata kirjutada. Saab väga hästi ka teistmoodi .



Kirjutades ei anna endale aru, see pole ju tegu, vaid vaimne tore maailm, kus ei saa ju kellelegi haiget teha.



Te ei usu ühte elu armastusse?


Armastus on see üks ja ainus, aga objekt on erinev. Mõnes mõttes polegi objekt tähtis.



Tähtis on siis mis, tunne?


Ka tunne pole tähtis. Tunnegi möödub ja muutub. Seda ei teagi, mis lõpuks see kõige tähtsam on. Mõnes mõttes on armastus meist väline jõud, mida me ei kontrolli, ja see jõud viib meid meie tavalistest piiridest välja ja see on ainuke jõud, mis suudab meid muuta. Armastuse kaudu me midagi õpime ja äkki saame paremaks. Vähemalt on see lootus ja see on selle asja sügavam mõte, mitte see, et sa saad kellegi kätte.



Tundub, et olete õnnelik, olete kellegi kätte saanud?


Arvan, et kedagi pole võimalik kätte saada. Pigem kui saad aru, et polegi vaja kätte saada, siis on… õnnelikkus, aga õnnelikkus pole eesmärk siin elus.



Teie raamatutes tundub armastuse ja mõistmise ja ka õnne otsimine olevat teie elus üks läbivaid jooni. Nüüd ütlete, et see pole oluline…


Lõpuks tuleb välja, jah, et see pole oluline. Taotleme küll õnne, keegi ei taha vaevelda ja kannatada, aga see taotlus viibki meid hoopiski erisugustesse olukordadesse ja see, mis sellest jääb, on hoopis mingi arusaamine.



Targemaks saamine?

Tundub nii. Ei saa ju punkt-punktilt end targemaks õppida, eks tarkus tuleb läbi igasuguste asjade, ka kannatuste. Ja muidugi ka õnn on õpetaja.



Aastaid tagasi uskusite, et raamatud ei valeta. Kui palju teie raamatud valetavad?


Kunstis ei saa valetada. Mitte et seal kõik oleks tõsi. Muidugi pole ega peagi olema. Aga ometi sa ei saa kirjutada valet. See lihtsalt ei seisa püsti. Sisemiselt peab see olema aus. «Paradiisi» jutust ei saa teha järeldust, et kõik see oligi ainult nii, nagu raamatus on kirjas.



Raamatus on mingi valik ja juba see on tegelikkuse moonutamine. Aga see pole peamine. Tõeline kunst räägib alati välja mingisuguse tõe. Selles mõttes on raamatud isegi meist ausamad, sest vahel me ei julge ega taha teatud asju välja rääkida, sest need on liiga hirmsad või me ei teagi neid, aga kirjutades räägime  selle tahtmata ja teadmatult ikkagi välja.



Kui kirjutate, siis te ei kontrolli kirjutist?


Ega päriselt ei kontrolli ja kui kontrolliks, siis oleks kõik ette teada ja lõpmata igav nii endal kui ka lugejatel. Tekst peab kontrolli alt välja minema, see on paratamatu. See on miski, mis on meist suurem ja millesse me siis astume sisse, kus osaleme, nii kirjutajad kui lugejad.



Tõnu Õnnepalu


Sündinud 13.09.1962


Kastuanud ka nime Emil Tode ja Anton Nigov



Teosed:


Romaanid: «Piiririik», «Hind» , «Printsess», «Raadio», «Harjutused»,  «Flandria päevik» 


Luulekogud: «Jõeäärne maja»,


«Ithaka»,  «Sel maal», «Mõõt»,


«Enne heinaaega ja hiljem»,


«Kevad ja suvi ja»



Raamat


«Paradiis»


Tõnu Õnnepalu


Kirjastus Varrak, 2009

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles