Priit Raud haigutab telefonis magusasti. Vabandust, ütleb ta, ajavahe andvat tunda. Ta on just koju jõudnud – New Yorgist, esituskunsti ülevaatefestivalilt, kus teater, muusika, tants ja tsirkus segiläbi; publikuks esinejaid otsivad agendid ja produtsendid, Raud koos Euroopa kaasaegsete etenduskunstide festivalide võrgustiku Next Step juhtidega ka.
Selline on tema töö. Ta vaatab aastas keskmiselt 300 uut lavastust live’is ja 1500 videos, välissõiduks läheb üle nädala. Töö, mida kultuurkapital tunnustas aastapreemiaga – esituskunsti eri vormide ühendamine.
Tänu Priit Rauale on Eestisse jõudnud etenduskunstide lai ja kirev valik. Tema taganttõukamisel on segi paisatud klassikaline, mugav ja jäik kunstiliikide eristus teatriks, tantsuks või esituskunstiks.
Ta on seisnud kodumaise uue tantsu eest, juhtinud Von Krahli teatrit, ehitanud ja täitnud Kanuti Gildi saali, (kaas)ohjanud festivale Nu Performance’ist alates ja Baltoscandaliga lõpetades. Kõiki ühendab kaasaegsus, otsingud, vormide segunemine ja defineerimatus.
Raud ei saa kulka põhjendusest hästi aru. «Tundub, nagu oleksime ajast maas – justkui vormid ise ei ühenduks. Tegelikult tõi Leonhard Lapin «Multiplitseeritud inimese» (esimene suurem interdistsiplinaarne multimeedia-performance – toim) välja juba 1980. aastal.»
Aga hea meel on tunnustusest ikka – eriti kui see üllatab. Raud seletab, et tema ei tegele ju loominguga – on pigem taustajõud. Aga kas Gerd Kanteri ketas ikka lendaks nii kaugele, kui tema selja taga poleks Raul Rebane?