Mart Laar: haldusreform tuleb. Niikuinii

Foto: tvbythenumbers.com / montaaž

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar lubab haldusreformi suruda senikaua, kui see ükskord tehtud saab.

Uus aasta näib ühelt poolt olevat alanud heade uudistega. Vasakult ja paremalt ennustatakse, et Eestil seisab ees euroaasta, aasta, mil pääsetakse eurotsooni. Eesti majandusele ennustatakse seejärel kiireimat kasvutempot Euroopas.

Seda, et selliseid ennustusi tõsiselt võetakse, näitab Tallinna börsi ootamatult uljas kasv. Neist uudistest on kerge vaimustusse sattuda. Kas tõesti on Eesti probleemid lahenemas, kas oleme võtnud kursi Euroopa viie rikkama riigi hulka?

100 000 töötut nii ilmselt ei arva. Tööpuudus on praegu Eestis probleem number üks. Kui see peaks veel järsult kasvama, lööb see tasakaalust välja eelarve ning seab ohtu eurokriteeriumidesse mahtumise. Sellele lisaks on tööpuudus probleem, mis ei kao lihtsalt niisama. Sellega käivad kaasas tõsised sotsiaalsed probleemid, mille likvideerimine pole sugugi lihtne.

Kui vajame tööpuuduse kasvu pidurdamiseks kiireid samme, on selge, et siin ei aita populistlikud meetmed, mida alustatakse enne valimisi ja lõpetatakse nende toimumise järel. Tööpuuduse kasvu vastu on ainukene rohi uute töökohtade loomiseks võimalikult heade tingimuste loomine, ettevõtluse ja ümberõppe toetamine.

Kui arvame, et selle kõigega saab euro automaatselt hakkama, oleks see suur eksitus. Eestile ei tähenda edukaks euroriigiks olemine pelgalt Maastrichti kriteeriumide täitmist. Edukaks euroriigiks saab Eesti vaid siis, kui Eestis väheneb tööpuudus, kui meie majandus kasvab stabiilselt ja kiiresti, inflatsioon on madal ning rahvusvaheline konkurentsivõime ja tootlikkus paranevad.

Edukas olla ei saa aga riik, kes möödanikus tehtud vigadest ei õpi. Teataval määral oleme seda teinud. Kui 2007. aastal leidis tollane valitsus, et Eesti ei tohi eurotsooni pääsemise nimel ohverdada kiiret majanduskasvu, siis pärast ägedaid vaidlusi ja heitlusi on viimase aasta jooksul jõutud arusaamani, et vähemalt praegu on pääs eurotsooni prioriteet, millele tuleb teised eesmärgid ohverdada.

Vaid see arusaam võimaldas eelarvepositsiooni parandada sellise otsustavusega, mida pea keegi võimalikuks ei pidanud, ning suruda see Maastrichti kriteeriumi kolmeprotsendilise puudujäägi alla.

Teisest küljest näib, et meie õppimisvõime pole ikkagi veel piisavalt suur. Piisas vaid mõnest heast uudisest, et taas langeksime roosasse optimismiudusse ning hakkaksime uskuma, et kõik meie ümber toimub kuidagi iseenesest, ilma et ise end liigutama peaksime.

See on seda ohtlikum, et tegelikult pole Eesti probleemid euro saabumisega kohe kuidagi möödas. On viimane aeg roosad prillid eest võtta ning aru saada, et euroga ei saa parandada majanduse struktuurseid puudujääke. Seda omal ajal lootnud riigid, nagu Kreeka, Portugal, Hispaania, on selle eest maksnud kallist hinda. Euro kasutuselevõtuga peab seetõttu kiirelt kaasnema hulk otsuseid majanduse kiireks ja stabiilseks arenguks.

Selleks, et mõista, mida peab tegema, tuleks aga esiteks endale ausalt tunnistada, millised on need probleemid lisaks ülemaailmsele majanduskriisile ning meie endi taktikalistele vigadele, mis Eesti sedavõrd sügavasse kriisi paiskasid. Lühidalt öeldes on need järgmised. Esiteks on Eesti elanud liiga palju võlgu.

Tõepoolest, meie valitsuse võlg on maailmas üks väiksemaid, kuid valitsus on vaid üks osa majandusest. Majandust tervikuna vaadates on oluline ka erasektori võlakoormus, ja see on Eestis suur. Teine puudus on Eesti jäik eelarvepoliitika, mis majanduse tsüklilisuse mittearvestamise tõttu toetas majandusbuumi ajal täiendavat kulutamist, ise sellega buumi tagant lükates.

Kolmandaks probleemiks on majanduse üldine madal tootlikkus ja neljandaks struktuursete reformide, nagu haldusreform, haridusreform, tervishoiureform, seiskumine või aeglane kulgemine, mis vähendab Eesti konkurentsivõimet.

Mida siis teha? Vastus on lihtne: Eesti ei saa euro saabudes uinuda, vaid peab jalad kõhu alt välja võtma. Esiteks tuleb Eesti eelarvepoliitika muuta jätkusuutlikuks. Selleks tuleks omakorda kiiremas korras rakendada kolme põhimõtet.

Valitsussektor peab võtma endale eesmärgi hoida läbi majandustsükli eelarvet vähemalt üheprotsendilises ülejäägis, kehtestama keskvalitsusele ühest eelarveperioodist pikemaks perioodiks kulutuste lae ning sisse viima vajalikud mehhanismid, et tasakaalus hoitaks ka kohalike omavalitsuste eelarved.

Teiseks oluliseks sammuks on Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmine. Siin peaks valitsus andma ise eeskuju ning mitte minema paremate aegade saabudes kaasa analoogse valitsusametnike palgaralliga, nagu see toimus 2006.–2007. aastal.

Ülimalt oluline on maksukoormuse vähendamine, mis eelarvepositsiooni parandamise käigus on tõusnud hirmuäratavalt kõrgele.

Makse tõsta enam ei tohi, neid tuleb alandada, eriti sotsiaalmaksu.

Sotsiaalmaksule tuleb veel selle aasta jooksul kehtestada ülempiir ning täita ammu antud lubadus vabastada väärtpaberitesse investeerimine tulumaksu alt. Maksukoormust alandamata Eesti konkurentsivõimelisena enam lihtsalt ei püsi. Ning kolmandaks tuleb ükskord ometi lõpule viia ammu lubatud reformid, eeskätt haldusreform.

Loomulikult on tegemist ebapopulaarse sammuga ja seetõttu kardetakse isegi sellest rääkimist nagu katku. Mõistlik poliitik peaks olema selle teema ammu maha matnud ning haldusreformi mõttetuks kuulutanud. Mina mõistlik poliitik pole. Seetõttu jätkan selle reformi läbisurumist seni, kuni see kord tehtud saab.

Ettevõtjad, majanduseksperdid ja riigikontroll on kinnitanud, et haldusreform on Eestile möödapääsmatu, kuid see on endiselt kui hane selga vesi. Pea igalt foorumilt või Eesti tulevikku puudutavalt ajurünnakult kostvat ettepanekut haldusreform lõppude lõpuks ära teha peetakse nagu lollikeste jutuks, millele pole vajagi tähelepanu pöörata.

Niimoodi asju ikka «iseenda tarkusest» ajades paraku kaugele ei jõua. Kord väidetakse, et Eesti haldusterritoriaalne süsteem vajab muutmist küll, kuid seda ei saa «kiirustades» teha, küsimust ei peaks arutama mitte poliitikud, vaid teadlased.

Ning kui siis nendesamade teadlaste poole pöördutakse, leitakse, et miks peab küll teadlaste palkamisele raha kulutama, me teame ise paremini.

Haldusreformist mööda hiilimiseks kasutatakse vahel täiesti absurdseid väiteid, võrreldes iga muutust sellel alal nõukogudeaegsete ümberkorraldustega.

Siin tasuks vaid meelde tuletada Konstantin Pätsi ajal läbi viidud haldusreformi, mille käigus kohalike omavalitsuste arvu järsult vähendati – 365 vallast jäi alles 248 –, likvideerides liiga nõrgad ja väikese maksubaasiga vallad. Sellel taustal kerkib vägisi keelele küsimus, kas Päts oli siis kah okupant või kuidas? Haldusreform tehakse ära niikuinii, küsimus on ainult selles, kui palju me selle tegemata jätmisega veel kaotame.

Kolmandaks peab Eesti õppima elama väiksema võlakoormaga. Me ei tohi langeda tagasi samasugusesse jooksva konto defitsiiti nagu enne majanduskriisi. Nagu oleme nüüdseks kogenud, polnud see jätkusuutlik poliitika. Jooksevkonto defitsiit tekib teatavasti siis, kui kodumaised säästud on liiga väikesed või investeeringud liiga suured.

Rahvusvaheline võrdlus näitab, et meie säästud ei ole väikesed, järelikult oleme hooletult ja mõttetult investeerinud. Siit jõuame paraku taas ringiga haldusreformini. Tegemata haldusreform on Eestile läinud maksma sadu miljoneid kroone või veelgi rohkem. Tegemata haldusreformi tõttu on Eestis ehitatud meie kõigi ühise raha eest koole, kuhu ei jätku õpilasi ning mis tuleb sulgeda, vägevaid vallamaju, mille taga seisev omavalitsus pole jätkusuutlik, ja uhkeid keskusi, mida tegelikult ei jõuta üleval pidada.

Sellega on endale kaela saadud võlakoorem, mille tasumise võimalused on enam kui napid, mis aga veelgi hullem: magama on pandud raha, mida oleks mõistlikumateks ettevõtmisteks hädasti vaja olnud. Hariduse kvaliteeti tõstvat ja maakoole hoidvat haridusreformi poleks vaja ülevalt peale suruda.

Oleks haldusreform 2001. aastal ära tehtud, oleks meil omavalitsused tugevamad ning nad oleks haridusreformi praeguseks ajaks ära teinud. Küsimus pole haldusreformi juures mitte ainult valitsemiskulude vähendamisest saadavas kokkuhoius, vaid üldises efektiivsuse kasvus ja kohaliku identiteedi tugevdamises.

On ju selge, et praeguses olukorras ei suuda väiksed ja killustatud omavalitsused oma regiooni huvide eest tõhusalt seista. Tugevad omavalitsused suudavad ka tõhusalt kaasa rääkida uue, kogu Eestit katva planeeringu «Eesti 2030» teostamisel, mis peab andma vastuse küsimusele, millisena me Eestit paarikümne aasta pärast näha tahame. Suutmata ka rasketel aegadel tulevikuga tegeleda, laseme tegelikult põhja suutlikkuse ka meid praegu kummitavaid probleeme lahendada.

Nagu näha, seisab Eesti tõsiste väljakutsete ees. Kui me neile aga kohe ja kiiresti ei vasta ning taas jaanalinnu kombel pea liiva alla peidame ja vajalikud reformid tegemata jätame, seisame peagi taas kriisi ees.

Keegi teine peale meie endi neid otsuseid teha ei saa. Küsimus on vaid selles, kas meil jätkub selleks julgust või otsustame enne valimisi aasta või poole kulutada kaunite lubaduste ja veel kaunimate loosungite väljakäimisele ning lõputule vastandamisele. Eestil pole paraku seda laadi liivakastimängudeks aega. Eesti vajab otsuseid – ja vajab neid kohe.