Tahes või tahtmata huvitab teatrivaatajat iga järjekordse klassikaks kuulutatud baasteksti teatraliseerimise puhul lavastaja kontseptsioon ja vorm.
«Kirsiaia» elu- ja teatriaeg
/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
10. veebruar 2010, 13:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milles ja kuidas haakub tekst ja ammu tuttav olukord (tuttav lugemiskogemusest, teistest sama teksti lavastustest) või mälestus tänase vaatajaga, kelle vaated elule ja (teatri)kunstile on aja jooksul ilmselt muutunud ja kes läheb nüüd «Kirsiaeda» vaatama teise inimesena kui näiteks 2001. aastal Mati Undi või 2005. aastal Saša Pepeljajevi lavastust.
Hendrik Toompere jun on afišeerinud oma samaealisust kirjanikuga, kui too näidendi kirjutas. Kuigi aeg lavastuskontseptsiooni põhialusena kõlab sama «hästi» nagu «näidend, mis räägib inimsuhetest», on siinkirjutaja jaoks selle lavastuse märksõnadeks tõesti «iga» ja «aeg».
Ajaga tuleks leppida
Iga ja aeg mööduvad paratamatult ja selles mõttes (mitte moespetsiifilises terminoloogias), tahad või ei taha, käid sa ajaga kaasas. Ajast ei saa maha jääda, ajaga, ja oleks tervislikum, kui ka eaga, tuleb leppida. Kedagi ei huvita enam kirsiaia müük, huvitab, kuidas Ranevskaja (Merle Palmiste), Gajev (Margus Prangel) ja teised ajaga kaasas käivad. Kui kergelt millestki või kellestki loobutakse – vastavalt sellele saame fikseerida kontseptsiooni kaasaegsuse.
Kuigi «kontseptsioon on teatris» kõlab iseenesest teatraalselt, ei lase lavastaja vaatajal unustada, et ta viibib teatris. Vähe sellest, nii mitmelgi korral üritad endale (taas) defineerida mõistet «teater». Pean väga oluliseks, et samal ajal näidendi liinide jälgimisega on möödapääsmatult võimalik märgata ka seda, mis üldse selles aegruumis toimub.
Juba Moskva Kunstiteatri aegadel nõudsid Tšehhovi näidendid uut režiid – lava oli keskkond, milles elati, atmosfääri lõid heli- ja valguskujundus, üldine meeleolu oli sissepoole pööratud. Ei ole intriige, sündmused on tihti viidud lava taha, tegelased ei mahu päris traditsioonilistesse ampluaadesse.
Mõõdukas komöödiaihalus
Vormiline kaasaegsuse (mitte uudsuse) ja suhtelise tekstitruuduse vahekord on draamateatris viljakas olnud. Kuna lava on ka selles lavastuses keskkond, milles elatakse, siis sedavõrd olulisemalt ja eeskujulikumalt kerkivad kaaslavastajateks kunstnik Ervin Õunapuu ja muusikaline kujundaja Andrus Laansalu, toetades (kaas)ajatuse kontseptsiooni.
Muusikaline kujundus rõhutab eelkõige vaikuse defitsiiti ehk vaikust palju ei ole. Ja samas tegelased justkui kardaksid vaikust, peletades hirmu lakkamatu sõnavooga. Nii nagu mõis ja kirsiaed, nii libiseb ka aeg käest või pind jalge alt, millele ka lavakonstruktsioon võimalusi annab.
Kõrge ja madal on «Kirsiaias» visuaalselt mõõdetav, kuigi ka klaarid näitlejatööd annavad selle võimaluse. Lavastuse komöödiaihalus (-lubadus) on mõõdukalt vormistatud ehk meeleoluline kergus kaasneb pigem absurd-realistlike olukordade kui vägisi venitatud situatsioonidega.
«Kirsiaed» on õnnestunud söödavaks teha ilmselt nii neile, kes võisid elu suurima teatrielamuse saada 1971. aastal Adolf Šapiro lavastusest, kui ka neile, kelle jaoks teater pole pelgalt teksti ettekandmine ja kes juba teavad või kogevad, et elus on märksa tähtsamaid asju kui teater ja laval toimuv.
Uuslavastus
Anton Tšehhov «Kirsiaed»
Lavastaja Hendrik Toompere jun. Kunstnik Ervin Õunapuu. Muusikaline kujundaja Andrus Laansalu
Eesti Draamateatri esietendus
7. veebruaril