Rahvuse sünd, identiteet ja surm Kumus

Janar Ala
, kultuuriajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fragment Jensi Haaningi kollaažist «Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel».
Fragment Jensi Haaningi kollaažist «Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel». Foto: Kumu

Rahvuslusest põletavamaid teemasid moodsas Eestis naljalt ei leidu. Piisab vaid mõnest kahtlevast või küsimust esitavast arvamusest mõne rahvusliku tootemi kohta, kui juba järgneb madin.


 See on nagu mesitaru. Eestlus on midagi, mille kohta küsimusi küsida ei tohi. Siis soovitatakse kohe Peipsi taha astuma hakata ja osutatakse käega ida poole.



Möödunud kevadest mäletame Kristina Normani Veneetsia biennaali projekti «After-War» ning mida see endaga kaasa tõi. Halvimal juhul soovitati Tõnismäele kunstiprojekti raames kuldsõduri üles pannud kunstnikul end ära tappa. Tagamaad inimesi üldiselt ei huvitanud.



Tegemist on delikaatse ja peenekoelise teemaga, millele reaktsioonid on enamasti väga otsekohesed ja jõhkrad. Tundub ka, et rahvus on teemadest ainus üldse, mille üle ei või nalja heita.



Toored ilmingud


Kumus aprilli lõpuni eksponeeritav näitus kannab pealkirja «Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel». See on kunstiprojekt, mis vaatleb ja analüüsib keerulist kultuurilis-poliitilist protsessi, mille käigus saab natsionalistlikust ideoloogiast rahvuslik identiteet, ning uurib nende kahe varjukülgi ja omavahelisi suhteid. Ja et üks rahvuslik identiteet ei ole midagi sünni- või loomupärast, vaid pigem kokkulepete tulemus.



Vaatluse all on sarnased protsessid mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas, kuigi teravamat tähelepanu on pööratud just protsessidele Ida-Euroopas, mille poliitiline kultuur ei ole veel nii arenenud ja ilmingud näitavad oma nägu tooremal ja ebaviisakamal kujul.



21. sajandi algus Schengeni viisaruumi, kasvava globaliseerumise ja muuga on rahvuslikke identiteete hägustanud ja need kreeni ajanud – vastukaaluks sellele on kogu Euroopas olnud märgata radikaalse rahvusluse kasvavat mõju. Hägustuvale identiteedile vastatakse üha jõulisemalt ja vägivaldsemalt meie ja nende vahele piiri tõmmates.



Eestis muidugi ei ole asjad kõige hullemad, nentigem. Keegi pogrommi korras kedagi nottimas ei käi. Selles kontekstis on väga mõjusad ungari kunstniku Csaba Nemeczi fotorealistlikud maalid selle sajandi alguses moodustatud rahvusradikaalse Ungari Rahvuskaardi pogrommidest mustlaste vastu.



Maalide aluseks siis televisiooni uudiskaadrid oma sensatsioonilise loomuga. Või poola kunstniku Joanna Radkowska suurem projekt «Lennuliin», mis videodokumendina Kumus vaatamiseks väljas.



See on kaheosaline töö, millest üks osa dokumenteerib Ungari Rahvuskaardi (jälle nemad!) tseremoniaalset rivistust ja selle märgikeelt Budapesti keskväljakul ning teine osa on Ungari-nimelisse lennukisse toonud kokku samade rahvusradikaalide esindajaid ja kohalike vähemuste, nii rahvus- kui ka seksuaalvähemuste esindajaid. Lennusõit üle Budapesti kujuneb loomulikult pingeliseks ja mingeid lahendusi või kokkuleppeid endaga kaasa ei too.



Huumorit ka


Näitusel valdavate militaarsete, distsiplinaarsete, skandeerivate jne meeleolude kõrval on tore näha Raul Kelleri vaimukat installatsiooni «Pikk silm», mis ehk kogu näituse idee mingis mõttes kõige kompaktsemalt kokku võtab.



Ja teeb seda mängulises, ütleme, et humoorikas võtmes. Nimelt on Keller paigaldanud Kumu viiendale korrusele väikese pikksilma, millest soovija saab vaadata Kumu neljandal korrusel muuseumis olevat Tõnu Virve kuulsat maali «Eesti naine».



Virve hüperrealistlik töö oma plakatlikkuses võtab hästi kokku kuskil kauges mütoloogias hõljuva ideaalrahvusliku kuvandi blondist rahvariietes tüdrukust aasal. Modelliks siis hilisem presidendiproua Helle Meri. Samuti on Keller lisanud «Pika silma» kõrvale kunagise Kroonika esikaane presidendipaari vabariigi aastapäeva kätlusshow’st-tseremooniast. Kelleri töös kohtuvad ideaalkuvand, muuseum kui traditsiooni säilitaja ja presidendiamet kui rituaal ja meediasündmus.



Näitus on nõudlik ja kõnetab hüüumärgiga. On aeg rääkida ja keegi ei peaks jääma jutuajamistest kõrvale. Kunsti ülesanne ei ole sedakorda nurgas nokitseda ja üksteisele keerulist poststrukturalistlikku idioomi näkku pilduda, vaid kasutada oma väljendusvahendeid ning selle eeliseid aktuaalsete ühiskondlike protsesside üle mõtlemisel.



Näitus


«Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja identiteedi vahel»


Kuraator Rael Artel


25. aprillini Kumus

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles