Kui tõenäoline on, et Prantsusmaa müüb Venemaale Mistral-klassi dessant- ja staabilaevad, millised on osapoolte huvid ning võimalikud takistused tehingu tõeks saamise teel? Selle üle arutleb Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütik Kaarel Kaas.
Põhja poolt saabunud iilid koguvad jõudu Rhône’i ja Durance’i jõe orgudes, muutuvad seejärel külmaks ja kuivaks, ühtlaseks tugevaks tuuleks, mis pühib üle Lõuna-Prantsusmaa lauskmaade ja Vahemere ranniku.
Tihtilugu ulatub selle päevi lõõtsuva tuule kiirus 50 kilomeetrini tunnis, mõnikord ka 80–90 kilomeetrini. «Puhub või eeslil kõrvad pea küljest,» lausuvat kohalik kõnekäänd. Vahemerel tekitab see Prantsusmaal mistraaliks kutsutav tuul aga ootamatuid ja tugevaid torme.
Mistraali nimetus viitab läbi provanssaali keele isandale, valitsejale, ülemvõimule. Ning alates mullu augustist võimalikule relvatehingule, mille käigus Venemaa soovib Prantsusmaalt osta ühe kuni neli Mistral-klassi nime kandvat suurt dessant- ja staabilaeva.
Kuid kui mistraal toovat enesega Vahemerel rannikualadele tavaliselt kaasa ka selge ja puhta vee, siis Mistrali-tehingu ümber on vesi olnud jätkuvalt sogane. Viimatine tormi-iil käis rahvusvahelisest ja Eesti avalikkusest üle kahe nädala eest tingituna Vene ja Prantsuse ajakirjanduses ilmunud uudistest, mille kohaselt on Pariis juba langetanud positiivse otsuse Mistral-klassi dessantlaeva või dessantlaevade müügiks Venemaale.
Nii see siiski ei ole. Uudise aluseks oli Prantsuse strateegiliste kaupade ekspordiküsimustega tegeleva ministeeriumidevahelise komisjoni otsus, millega volitati Mistral-klassi aluseid koostöös tootvaid korporatsioone DCNS (Direction des Constructions Navales Services) ja STX France võimaliku kliendiga tehingu osas n-ö ametlikke kontakte looma.
Tegemist on esimese sammuga kolmeastmelises protsessis. Järgmise sammuna – kui edasised kontaktid tootja ja potentsiaalse ostja vahel kulgevad positiivselt – tuleb nimetet komisjonil otsustada, kas anda või mitte anda tootjatele ametlikud volitused alustada läbirääkimisi ostu-müügilepingu tingimuste üle.
Ning alles siis, kui läbirääkimised ostu-müügilepingu üle on lõppenud, tuleb selsamal komisjonil langetada kolmas otsus – kas kiita müügitehingu toimumine heaks või mitte.
Oluline on seejuures märkida, et ekspordikomisjoni viimatimainitud heakskiit on ainult soovituseks Prantsuse presidendile Nicolas Sarkozyle, kelle voli ja vastutus on langetada lõplik ning sisuline otsus: jah või ei.
Selle lõpliku otsuse langetamine ja avalikustamine arvatakse praeguse seisuga toimuvat Vene presidendi Dmitri Medvedevi märtsikuise Pariisi-visiidi ajal.
See võib nii minna, kuid ei pruugi. Sarnaseid tärmineid on kogu Mistrali-saaga kestel nii ajakirjanduslikesse kui diplomaatilistesse kanalitesse jõudnud varemgi.
Prantsusmaa vaatevinklist võib kogu laevatehinguga seonduva temaatika laias laastus jagada poliitilisteks, majanduslikeks ning strateegilisteks küsimusteks.
Võimalikul suurtehingul on ilmselgelt olemas mõningane sisepoliitiline dimensioon. Venelaste kaitsetellimus nimelt aitaks säilitada ligikaudu tuhat töökohta laevatehastes Saint-Nazaire’s.
Hetkel käib Saint-Nazaire’s töö Prantsuse mereväele mõeldud kolmanda Mistral-klassi laeva, Dixmude’i kallal. Dixmude’i tellimiseks mõeldud 420-miljoni eurose lepingu sõlmimine eelmise aasta aprillis oli osa Prantsuse valitsuse riigisisesest tööstusele suunatud abipaketist, mille üheks eesmärgiks aidata kaasa ka töökohtade säilimisele.
Kaks esimest Prantsuse mereväele mõeldud alust – kogu laevaklassile mitteametliku nime andnud Mistral ning Tonnerre – valmisid aastatel 2003–2006 (kahe laeva koguhind 570 miljoni eurot), Dixmude antakse mereväele üle tõenäoliselt millalgi 2011 aasta keskel või teisel poolel ning seejärel on tellimusteraamat tühi...
Kuid samas on kogu laevatehingu ümber ajapikku üha kõvemaks muutunud kära Pariisile nii sise- kui välispoliitilises plaanis praeguseks juba veidi piinlikuks muutumas. Kindlasti on sellele kaasa aidanud ka Vene kõrgete aukandjate ja sõjaväelaste avaldused stiilis «nende laevadega oleksime Gruusia sõjas oma töö 26 tunni asemel teinud 40 minutiga».
Jätta mulje, et Prantsuse valitsus on oma kaitsetööstuse huvides valmis kahjustama oma liitlaste julgeolekuhuve, ei ole kindlasti Pariisi unistuste stsenaarium. Lisaks on Prantsuse valitsuskabinetis ning välis- ja julgeolekupoliitilisi otsuseid langetavas bürokraatiaaparaadis kogu tehingu otstarbekuse osas ka omajagu lahkarvamusi.
Majanduslikus plaanis oleks juba kas või ühe Mistral-klassi väesiirde ja juhtimislaeva (ametlikuks tüübinimetuseks ongi BPC – bâtiments de projection et de commandement) tarnimine Prantsuse kaitsetööstusele olulise kaaluga tellimus. Rootsi mõjuka uurimisinstituudi SIPRI (Stockholm International Peace Research Institute) andmetel oli Prantsuse sõjalise ekspordi kogumahuks 2007. aastal 2,64 miljardit dollarit ning 2008. aastal 1,58 miljardit dollarit.
Venelastele ehitatava aluse maksumus tuleks küll Dixmude’i 420 miljoni eurosest hinnast ilmselt madalam. Seda selle tõttu, et märkimisväärse osa kogu Prantsuse mereväe tarbeks valmistatava laeva maksumusest moodustavad pardale paigutatud tipptasemel radarid ja muud sensorsüsteemid, sidevahendid ning lahinginfo töötlemise ja sõjaliste operatsioonide juhtimise digitaalne süsteem. Kõik eespool mainitu kokku võimaldab aluse pardal paikneval 150-liikmelisel staabil juhtida reaalajas terve maa-, mere- ja õhuväe üksustest koosneva väegrupi operatsioone.
Näiteks NATO kiirreageerimisüksuse NRF (NATO Response Force) tegevust on vajadusel võimalik juhtida just Mistral-klassi alustelt. Seda side- ja juhtimisvõimekust venelastele üle ei anta.
Teine majanduslikult oluline küsimustering puudutab tellitavate aluste arvu ja valmistamist. Prantsuse kaitsetööstuse ja Pariisi huvides oleks ilmselgelt see, kui venelased telliks maksimaalse kõneks olnud arvu ehk neli alust ning kõik laevad valmistataks Prantsusmaa tehastes. Esimese laeva kallal oleks võimalik tööd alustada 2011. aastal, valmiks see tõenäoliselt aastatel 2013–14 ning operatiivvalmiduse Vene mereväe ridades saavutaks mitte enne aastat 2015.
Saint-Nazaire’i laevaehitajad oleksid tööga kindlustatud vähemalt selle kümnendi lõpuni, riiklikul tasemel strateegiliselt oluliseks peetav Prantsuse kaitsetööstus teeniks Moskva arvelt vähemalt miljard eurot. Ning Vene mereväel oleks aastal 2020–2022 igas oma neljast laevastikust üks Mistral-klassi alus, millega oleks võimalik toonases, Moskva nägemuses multipolaarses maailmas siirata sõjalist jõudu oma mereväebaasidest kuni 20 000 kilomeetri kaugusele – ehk üle kogu maailma. Küsimus ei ole ainuüksi väikestes piiririikides nagu Gruusia või Eesti-Läti-Leedu.
Kiire remargi korras: kaitsetellimuste loogika on ka muide põhjus, miks Vene poole vihjed tellida prantslaste tõrkumise korral samalaadseid aluseid Hispaaniast on ilmselt bluff. Hispaanlaste sarnane alus nimega Juan Carlos I (valmib samuti 2011) on mõningate tehniliste näitajate poolest Mistralist küll veidi suutlikum, kuid neid valmistava Hispaania laevaehitaja Navantia tootmisvõimsused on juba «broneeritud».
Navantial on nimelt juba leping kahe samalaadse aluse ehitamiseks Austraalia mereväele ning venelaste tellimuse saaksid korporatsiooni tehased ette võtta alles aastatel 2013–14.
Kolmandaks on Prantsuse välispoliitiline liin sisemiselt ja ideeliselt alati pidanud oluliseks «strateegilist partnerlust» Moskvaga ning võimalikus laevatehingus ja sellega paratamatult kaasnevas aastatepikkuses tehnilise koostöö protsessis nähakse instrumenti, mille abil Venemaad positiivselt kaasata ning kaasa aidata Pariisi-Moskva erisuhtele.
Seda ühest küljest. Teisest ja praktilisemast vaatevinklist oleks Mistrali-tehing jäälõhkuja, mis pretsedendina murraks senise Venemaale lääne kaitsetehnoloogia müümise praktika ning avaks Prantsuse kaitsetööstusele võimaluse hõivata tulusad koostöövõimalused venelastega ka teistes valdkondades.
Sellesama pretsedendi loomine on ka Moskva huvides, kelle eelistatud variandiks oleks ilmselgelt tellida prantslastelt valmistootena vaid üks alus ning saada litsents ülejäänute tootmiseks juba Venemaal. Koos kogu selle litsentsiga kaasneva oskusteabe ja tehnoloogiasiirdega. Viimane on kogu tehingu puhul üheks Moskva põhilistest soovidest, mille mittetäitumine võib tähendada diili ärajäämist.
Venemaa sõjalaevatööstus (jättes praegu allveelaevad võrdlusest kõrvale) on suurema osa Nõukogude Liidult pärandiks saadud tehnoloogia- ja tootmisbaasist praeguseks ammendanud ning stagneerub tulevikus ilma välise tehnoloogilise abita pöördumatult. See aga tähendab omakorda Vene mereväe allakäiku ja sõjatööstuse positsioonide kaotamist rahvusvahelisel kaitsetellimuste turul.
Pärast laevatehinguga saavutatud läbimurret avaneksid ilmselt aga võimalused värskendada Vene sõjatööstuskompleksi lääne oskusteabega ka teistes valdkondades.
Ning loomulikult pole boonusena sugugi paha omada kaitsekoostööga tõenäoliselt kaasnevat poliitilist mõjujõudu ühe Euroopa Liidu ja NATO kõige kaalukama liikmesriigi pealinnas.
Mis omakorda edendaks Moskva aastatepikkust liini ajada oma, bilateraalset poliitikat Euroopa suurriikide pealinnadega, soovitavalt vältides sisulise poliitika ajamist NATO ja ELi kui organisatsioonidega ning murendades viimaste poolt nii kalliks peetud solidaarsust ja ühtsete seisukohtade kujunemist. Divide et impera.