Luules annab teatud määral tooni päevikulikkus

Mehis Heinsaar «Sügaval elu hämaras» Verb, 2009 Foto: Pm

Marek Tamm, Luule Epner, Maarja Kangro, Kajar Pruul ja Ülo Tuulik valisid luule aastaauhindadele kandideerima kuus luulekogu.

Täpne ja napp

Triin
Soomets «Varjatud ­ained»
Tuum, 2009

Ma olen Triinu raamatutest aastate jooksul mõelnud nii- ja naapidi. Head raamatud on, et lasevad endast mitut moodi mõtelda. Täna võtsin «Varjatud ained» kätte ja jõudsin jälle ühele senikohtamatule mõttele. Nimelt et Triin Soomets on täiesti teistsugune luuletaja kui Jürgen Rooste.

Järeldus tuli ühtki luuletust (uuesti) lugemata, vaid sirvides ja vormi vaadates. Triinu tekstid on suhteliselt lühikesed, aga neid on rohkesti. Jürgeni raamatutes on tekste napilt, aga nad on hästi pikad. Peaaegu poeemid.

Triinul seevastu hoogne huug praktiliselt puudub, tekst on napp ja täpne, loob meelepilte ja -seisundeid. Mahakriipsutatud poeesid annavad aimu sellest, mida raamatus ei ole. Või õigemini, mis seal on (olnud), aga mida me ei näe. Niisugune lähenemine tundub vägagi iseloomulik.

Ometi saab «Varjatud aineid» lugeda ka kui üht pikka poeemi, läbiv joon on täiesti olemas ja miski pingestet ühistunne kannab kogu raamatut. See tunne kipub olema pööraselt isiklik ja siis tulevad need õ-tähega sõnad, mille kaudu Triinu loomingut ikka iseloomustada saab.

Õrn, hõrk, nõrk, kõrk, kõrge, jõuline, tõeline, põletav, lõhkuv, õnneks ka õnnelik. Lisaks veel tihe ja kange, täieline vürtsporter, manustamisega liiale minna ei maksa. Hea hulk kvaliteetset eestikeelset sõnaloomet äärmiselt isikupärase loojatari sulest.

Algajale luulelugejale ilma turvavöö ja manuaalita läbida ei annaks, aga tõsisemal degusteerijal on siin naudingut nädalaiks. Soovitan need nädalad võtta ning tarvitada sihipäraselt.

Karl Martin Sinijärv

Rännud eneses ja teises

Mehis
Heinsaar
«Sügaval elu ­hämaras»
Verb, 2009

Terve eelmise kümnendi kestel kogus Heinsaar tuntust isikupärase prosaistina, kujunedes nii mõnelegi lugejale «nullindate» hingelähedasimaks autoriks. Mõne noorema ja vanemagi kadetsev kius tema vastu ju vaid kinnitas ta erilaadset staatust.

Olgu heas või halvas usus ta proosasse, ikka kippus ununema, et Heinsaar alustas oma kirjanikuteed hoopiski luuletajana – ka Erakkonna koguteostes «Üheksavägine» (1997) ja «Harakkiri» (1999) esines ta peamiselt luulega ja mitmed neist tekstidest on jõudnud ka kogumikku «Sügaval elu hämaras». Kuna õigupoolest ongi see esimene Heinsaare luulekogu, on selle sisu kujunemisdaatumeiks märgitud lausa 1992–2008.

Oma sümbolismis ja alateadvusjanus võiks «Sügaval elu hämaras» pigem siiski pärineda eelmisest sajandivahetusest, internetiajastule ja üleminekufaasis väikeriigi reaaliatele ei viita siin peaaegu miski. Õnneks.

On ju eelmise kümnendi kirjandust aina kammitsenud «sotsiaalsuse» imperatiiv, ühiskondlike teemade käsitlemine justkui tõstaks ka kirjanduse kvaliteeti – nii ei anta endale pahatihti aru, et ajaleheteemade luulendamisel ei pruugi olla ühiskonnakriitilist mõju. Kuis suudab poeesia inimeste teadvust muuta, kui allutab end nendelesamadele teemadele, mida võimu- ja raharingkonnad olulisteks kuulutavad?

Selline näiliselt eskapistlik luule võib osutuda märksa mässulisemaks. Heinsaare luuletajamina suudab hoida oma teadvuse puhtana meedias ja argielus laiutavast väiklusest ja tühisusest ning leida metsikuid maastikke ja unustatud tubasid – nende läbi puhastub ka lugeja.

Berk Vaher

Mõnukiri

Hasso Krull «Neli korda neli»
Eesti Keele Sihtasutus, 2009

Parafraseerides ühte Hasso Krulli «Kornukoopia» luuletust, võiks öelda, et «Neli korda neli» on üsna ümmarguse olemusega luulekogu. Väline kandilisus on täidetud sisemise mahlakusega. Rütmiline neljane korduvus on kujunduslikult sõlmitud ühte vahelehtedelt avaneva kaheksakannaga.

Kaheksakand ise on ju rahvapärimusest pärit sümmeetriline sõlm, mis koosneb kaheksast 45-kraadisest tipust ning mille võib joonistada paberile pliiatsit tõstmata. Tegemist on kosmilist väge omava märgiga, mis sümboliseerib ideaalselt terve luulekogu olemust. Väline vorm on täidetud õnnetoova väega.

Krulli loomemeetodit saabki jagada justkui kaheks. Ühelt poolt range korrapära (neli korda neli vorm) ning teiselt poolt sisemine mõnu (luuletuste mänguline sisu). «Loomise mõnust ja kirjast» pärit triksterlik olemus kumab ka selle luulekogu värsside vahelt välja. Iga loetud sõna või fraas võib juba järgmises luuletuses olla avatud uue nurga alt.

Luulekogu algab näiteks päikese loojumisega ja lõpeb, kui «unes ilmub päike». Krulli välisest maailmast tulenevad assotsiatsioonid on põimunud luuletustes tugevalt sisemiste (intiimsete) tundmustega. Öö saabumise juurest jõuab lugeja lõpuks unenäolise koidikuni.

Krulli värsid mõjuvad ehedalt ja kutsuvad lugejat luulekogu lahti harutama. Kaheksakanna sõlmed avanevad aga igal uuel lugemisel natukene erinevalt. Sealt saab küll välja tuua Krulli filosoofia erinevad nurgad, mis on piiritletud mütoloogiate ja erinevate ismidega, ent tegelikult on «Neli korda neli» midagi märksa rohkemat. See on mõnukiri, mis kasvab loodusega üheks.

TÕNIS PARKSEPP

Eruditsioon ja tundelisus

Mart Kangur «Kuldne
põli»
Koma, 2009

Praeguseks on Mart Kangur avaldanud juba piisavalt palju, et katsetada tema loomingu üldistamist. Võib öelda, et tema loomelaad avaneb väga tugevas teadlikkuses kirjutamise ja üleüldse mõtlemise mehhanismidest. Keel – kirjaniku tööriist – on Kanguri jaoks sama palju eesmärk kui vahend ning seda on tugevalt tajuda ka tema debüütluulekogus.

Tema luule pöörleb küsimuses: kas ja kuidas on keele piirid ühtlasi maailma piirid? Vastus kas-küsimusele: nii ja naa. Kuidas-küsimusele vastates aga sünnivadki luuletused.

Kangur virutab intertekstuaalsuse mõiste uutele tasanditele, otsides ja leides sõnade tähendusväljadel, seoste metsades ja taustade tihnikuis. Nomen est omen – meie ees on sõnakangur ja tema kangastelgedel valmib vihjete, sõnamängude, paralleelide ja labürintlike mõttekäikude kirju ja mitmemõõtmeline vaip.

Eelöeldu valguses tuleb aga mainida Kanguri luule olulist tahku – eruditsiooni, mis võimendab nii tundelisust, naljasoont kui ka poliitilist erksust. Mõnikord võib Kanguri lugemine ajada sama palju naerma nagu Kivirähki ja Juure «Rahva Oma Kaitse», kus naljal tundub samuti olevat tihtipeale viiteline taust – kui kuulaja ei tunne (piisavalt) Tammsaaret, Lutsu või Teise maailmasõja ajalugu, võivad paljud killud lukku jääda.

Kanguri meetod on muidugi põhjalikum – näiteks lõimib ta omavahel Buddhat ja «Lumivalgukest» või Walter Andersoni ja Rene Magritte’i ning mõnedki tema luuletused tõukuvad tuntud lööklauludelt.

Kokkuvõtteks: luule võib olla olemise tuulekoda.

JAN KAUS

Kasemaa
kodu ja kõdu

Andrus ­Kasemaa  «Lagune­mine»
Eesti Keele Siht­asutus, 2009

Andrus Kasemaa on oma vaid kahe luulekoguga («Poeedirahu» ja «Lagunemine») tekitanud mus sügavat rahutust ja põnevust. Kuigi seisundid, mida ta sageli kirjeldab, on hoopiski vaiksed, unar- ja äraolulised.

Debüüt «Poeedirahu» luulendas vedelemist, lebamist, molutamist, mugavlemist, see lõi tillukese paiga, maailmanurga, omamütoloogia. Poeedirahu, üks mõtteline paigake, omandab luuletustes selge kuju, ma isegi kujutan ette, kuidas lõhnaks õhuvirvendus Poeedirahus.

«Lagunemine» tõmbab sellele vindi pääle. Kasemaa mõte viib lihtsalt mugavlemiselt, molutamiselt (mis on maakeelne vaste meditatsioonile) sellele järgnevale, sellega paratamatult kaasnevale lagunemisele. Ta teeb seda väga teadlikult, rõhutavalt, eriti just raamatu algupoole kohtame palju kõdunevaid korjuseid, luukeresid, konte.

«Ärge ehmatage mu luuletusi ära / ärge lugege neid / sest nad on kõik põrmu ja raipehaisulised luuletused / nagu näljased koerad öösel ümber mu maja» («Vaesuse pärast», lk 60). Eks see ole muidugi epateerimine, hilinenud kahetsus: need värsid on ju juba ilmunud.

Ja ei, ega siin vaid tumedaid toone ja müstilisi viiteid peitu, siin on ka nt tulised lembevärsid kellelegi Joonatanile. Need on justkui kirgliku, romantilise luule etalonid, nagu väiksed viiulivõtmed ses joonterägus, mis meile tos muusikas teed näitavad. Aga ka sellistena ikkagi usutavad, veel täiesti siirad... Kasemaa poeedihääl võib ju olla väljamõeldud, miski müstiline kõneleja, aga ta on paganama aus.

Jürgen Rooste

Aegade parim

Tõnu Õnnepalu «Kevad ja suvi ja»
Varrak, 2009

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, kes vahendab juba pikemat aega varjamatul moel kunstiks omaenese elu, mis kõigi väliste kriteeriumide kohaselt pole pealegi eriti sündmusterikas. Mida vähem tal enese kättejõudnud «kuldses» keskeas toimub, seda enam ta kirjutab ja avaldab.  Mis on mõistagi paradoks.

Praktiline paradoks on ka tema luulepäevik «Kevad ja suvi ja», mis räägib otse kalendrilise täpsusega autori elust, kus ei juhtu peaaegu mitte midagi. Üksnes üks suurest kasutamisest viledaks kulunud kahetsuse ja enesehaletsuse taastulemine.

«Südames pole midagi» (lk 48), «Hästi tühi tunne on […] Midagi ei mõtle. Tühjuse laienemine teeb ainult natuke haiget» (lk 18), «Hinges pole rahutust […] ja rahu ka ei ole. Lihtsalt mingi tuim valu» (lk 76), «Ainult väsimus, ainult see väsimus» (lk 72). «Olen õieti surnud. / Ma ei tea, kui ammu juba. / Ma ei tea, kui ammu juba ma / enam ei julge mõeldagi elada» (lk 124).

See raamat on väga tüüne nii sisus kui vormis, keeleline eneseväljendus riimub tunnetusliku ja kirjeldusliku sisuga, kuna mõlemad püsivad otse akrobaatilise osavusega mingis 0-tasandi tasakaaluasendis.

See on vormiteadlikkusest vabastatud luule, oma elu ja unistustega lõpparve teinud autori luule – midagi, milles pole klassikaliste kriteeriumide kohaselt ei elu ega kirjandust. Ent ometi on see kõik mitte üksnes ilus ja valus, vaid ka vägagi elus ja vägagi kirjandus. Julgen väita, et «Kevad ja suvi ja» pole mitte üksnes mulluse aasta, vaid eesti luule kõigi aegade üks paremaid kogusid.

Alvar Loog

Viljakas luuleaasta keskendus isiklikele lugudele ja keelemõnule

2009. aasta andis luules märkimisväärset saaki, millele viitab ka maksimaalne nominentide arv. Žürii esialgses nimekirjas oli 11 raamatut, ent tuumik tuli kohe väga selgesti esile.

Kui püüda välja tuua mingit ühis­kriteeriumi, mille alusel teos nominendiks valiti, saaks seda sõnastada ainult abstraktselt (ja siis tuleks jälle hakata määratlema salapärast «kunstilist väärtust» meie jaoks vms).

Mis eri raamatute juures meeldis, võis olla näiteks mõtte leidlikkus või elegantsus, hoiaku värskus, teose terviklikkus, oskus luua omaette veenvat kujundimaailma jne.

Nagu proosas, annab ka luules teatud määral tooni päevikulikkus, isiklike lugude jutustamine. Konkreetsest elupildist, kui see on õnnestunult esitatud, võib siis välja joonistuda mõni suurem üldistus. Teine suund on juba lähtealustelt abstraktsem keele ja kogemuse, keele ja olemise suhete vaatlus, püüe kogemust teatud fenomenoloogilise situatsioonina esitada.

Ehkki nominentide raamatuis leidub ehedat ja teravat poliitilist luulet ja ühiskonnakriitikat, pole selline temaatika ühelgi neist peajooneks (kui mitte arvestada Szymborska tabavat täheldust, et «apoliitilised luuletused on poliitilised»). 2009. aasta luules ei tulnud sotsiaalsus enam nii valdavalt esile kui varasemail aastail.

Muidugi sõltub palju sellest, millised autorid juhtuvad aasta jooksul raamatu avaldama, aga lihtsama koega sotsiaalkriitika lainehari näikse olevat möödas (eks sellest vallast ole ka palju ammutatud). Taandunud on ka arusaam poeedist kui õigete väärtuste kuulutajast, pigem hakkab silma kontemplatiivsem või arutlevam, distantseeritum hoiak.

Formaalselt on väljavalitute seas kaks luuledebüüti, mis on tegelikult küpsete autorite kogumikud aastate jooksul kirjutatud tekstidest. Selle aasta nominendid pole ei liiga noorukesed ega ka tavalisest vanemad: nominentide keskmine vanus auhindade kätteandmise päevaks 2010 on 39 aastat, mis on Eesti elaniku keskmine vanus ja umbkaudselt muide ka viimase seitsme aasta luulenominentide keskmine iga (varasema kohta ma lihtsalt ei leidnud andmeid).

Maarja Kangro