Teos geniaalsuse ja kirjaoskamatuse vahelt

Ainult seitse aastat võttis aega, et anda eesti keeles välja see Chris J. Robinsoni vana raamat – mis sest, et teose ingliskeelse versiooni kirjastajaks oli seesamune Varrak.

Aga hea, et niigi läits, võiks tagantjärele kergendatult ohata – võinuks hullemini, kogub ju mõni teine suure hurraaga alustatud käsikiri, pealegi meie enda autorite kirjutatud, siiani sahtlis tolmu.

On meil ju nüüd olemas juba kaks autorikeskset pilguheitu eesti animatsioonile, olgugi et välismaist, peale kanadalase Robinsoni oma veel venelase Sergei Assenini kolmekeelne «Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest», mis ilmus 1986. aastal, kirjastajaks Perioodika. Kumbki jätab vähem või rohkem rahulolematuks, kumbki kannab oma ajastu pitserit, aga hädavajalikud on mõlemad.

Eesti animatsioon pendeldavat geniaalsuse ja kirjaoskamatuse vahel, hüüatab Robinson juba oma raamatu pealkirjas. Sama võiks öelda ka tema enda teose kohta, mis on tavatult lennukas. «Pole üldsegi üllatav, et vanade eestlaste seas domineeris animism. Usuti, et puudel, kividel, maal, jõgedel ja isegi tulel on oma hing.

Ei usu? Eks vaadake vaid eesti animaatorite nimesid: Pärn, Põldma, Kütt, Kalju, Kivi, Rand ja Raamat,» kirjutab autor, kes, nagu eesti animatsioongi, on end mehena metsast ise üles töötanud, ühe maailma nimekama, Ottawa animafestivali juhiks välja. Siit edasi kuni eestlaste kuulutamiseni peaaegu et väljavalitud animatsioonirahvaks, võib lugeja juba ise fantaseerida.

Teos on humoorikas ja kirglik, ajakirjanduslikult lobe ja heitlik, aga ka subjektiivne, selgelt hoiakuline. Kohe on näha, kellega koos on autor viina võtnud ja kellega mitte. Viimaste seas ei ole näiteks Elbert Tuganovit ja Rein Raamatut, konservatiivsema hoiakuga vana kooli džentelmene.

Tõrksust kipub Robinson ilmutama iseäranis Raamatu suhtes – alahindamata küll tema teeneid eesti joonisfilmi rajamise ees, nimetab ta tema loomingut jutlustavaks ja viitab anonüümsetele allikatele toetudes ühtlasi tema isiksuslikele puudujääkidele, mida pole just kuigi kena lugeda.

Ent autsaiderlusel, mida Robinson kaheldamatult esindab – ookean on ju vahel – on ka positiivsem külg. See on julgus esitada ebamugavaid küsimusi. Alates sellest, miks Tuganov ja Heino Pars ei avanud Nukufilmi ust nooremale põlvkonnale, kuni selleni välja, miks pole esile kerkinud uusi talente – iseäranis nüüd, kui animatsiooni saab meil suisa akadeemias õppida.

Üllatavalt vähe pöörab Robinson – rahvusvaheline mees, tohutu animatsioonipagasiga – tähelepanu eesti animafilmi, iseäranis selle vanema osa paigutamisele rahvusvahelisse konteksti. See on isegi Asseninil kõvasti sisukam, kuigi viimane kipub ajastust tulenevalt seda tegema peamiselt endist idablokki silmas pidades.

Näiteks kui novaatorlik oli omas ajas nukkude ja elava looduse ühendamisel ikkagi Pars? Kainem kontekst kuluks siin marjaks ära, sest Nukufilm on pununud selle, ja mitte ainult Parsi, ümber võimsa omamütoloogia.

Kui Robinson nimetab Assenini raamatut pettumustvalmistavaks, siis Assenin ise talitanuks – ta suri 2008 – Robinsonist rääkides ilmselt samamoodi, kuigi üksnes kuluaarides. Tegu pole kahe erineva lähenemisega mitte ainult stilistiliselt, esimene on autori- ja ajastu-, teine rõhutatult loomingukeskne, koos animatsiooniteoreetilise kontekstualiseerimisega.

Esimesest pritsib elu enese mahla, teine kipub esimese kõrval jääma kuivaks nagu tühjaksniristatud udar. Nagu tühi vaakum, kust on välja pumbatud kogu sotsiaalne ja poliitiline taust peale valitseva parteidoktriini.

Kui Assenin piirdub etüüdidega, siis Robinson jutustab lugu, millel on algus, keskpaik ja lõpp ning seos nende vahel. Välja ei joonistu mitte üksnes ajastu, milles eesti animatsiooni tehti ja tehakse, vaid ka inimsuhete võrgustik, mis selle arengut on sisemiselt mõjutanud.

On intrigeerivaid võrdlusi – millisest eesti animatsioonist räägiksime praegu, kui «Kutsu-Juku seiklusi» tõstnuks 1930ndatel eesti animatsiooni Disney kõrvale, nagu kavandatud – ja tänuväärset «avastustööd» – joonisfilme tehti ka enne Rein Raamatut.

Eraldi peatükk on pühendatud moodsa kunsti jõudmisele N. Eestisse ja selle seosele animatsiooniga ning heliloojatele, kes filmidele muusikat on kirjutanud. Kahju, et lõpust on ära jäetud filmograafia, mis oli olemas ingliskeelses variandis.

Oleks ülimalt kahetsusväärne, kui eesti animatsiooni lugu oleks sellega ammendatud – raamatusse raiumise mõttes. Järgmise raamatu lugu tahaks alustada igal juhul teisiti kui «Ainult seitse aastat võttis aega...».

Raamat

Chris J. ­Robinson
«Geniaalsuse ja täieliku kirja­oskamatuse ­vahel: eesti animatsiooni lugu»
Varrak 2010