Septembri 26. päeval oli Vanemuise värske etenduse «Gorgo kingitus» ajal saalis palju tühje kohti – ei huvita eriti eesti vaatajat 1992. aastal kirjutatud Peter Shafferi näidend, kirjaniku kirjutamiskirg ja abielu ega ka kreeka mütoloogia. Õigustatult. Sest pole eriti huvitav jälgida kirjaniku kõrvaltvaatajale hoomamatut loomepalavikku. Ka kreeka mütoloogia ei puutu eriti meisse. Meil ju omad kaunid müüdid, Kalevipoja ja ka Vanapagana lood. Ka Kalevala on meile lähemal kui päikseline Kreeka.
Vilets koreograafia
Kuid inglane Shaffer soovib elustada Vana-Kreeka müüti Perseusest ja Athenast, püüdes näidata, et see müüt on seotud meie kaasaegsete hingeeluga. Näidend on pikk, kuid jälgitav. Seal on isegi teatav pinge, kuigi tegevust katkestatakse küündimatute stseenidega meespeategelase Damsoni loomingu näidenditega. Kahjuks need stseenid on väga viletsa koreograafia, kujunduse ja halvasti haakuva taustamuusikaga. Lõpus kasutatav trumm kõlab aga hästi, trumme vilepillidega võinuks varasemates Kreeka-stseenides kasutada.
Vanemuisel on ju nüüd kombeks külalisi kutsuda, kindlasti pidanuks kutsuma appi koreograafi Kreekast ning ka helilooja sealt. Inglismaal sai just Kreeka helilooja selle etenduse muusikalise kujundamise eest kiita.
Ka dekoratsioonid etenduses on kohmakad, peategelased mängivad ainult eeslaval, misanstseenid on liiga juhuslikud, tagalava on ainult isetegevuslikkude pantomiimide jaoks. Kõlaritest tulev kuuldemäng on küündimatu, see peaks ju meile tegelikult kananaha ihule tooma. Kahjuks tegeleme sellega, mis meile sugugi korda ei lähe ja mida me ei oska ka teostada. Lihtsalt haridusest jääb puudu.
Lavastaja Peeter Raudsepp deklareeris, et selles näidendis on tähtis kirg ja ka oma töö armastamine. Kahjuks Martin Veinmann ei ole oma töös kirglik, ta annab teksti liiga ühetooniliselt, paljud nüansid jäävad välja mängimata, ka teksti läheb kaduma, ja see on lausa lubamatu.
Nägin Veinmanni viimast korda noorena draamateatri «Kullervos», seal ta lausa põles, oli haruldaselt hea. Mul on ta siiamaani meeles, ei tea, kas lollakas teleseriaal on teinud ta kiretuks, kuid laval oli ta liiga lõtv. Isegi oimetuks joomine ei pane teda teistmoodi käituma. Kuigi sitamonoloog kõlab hästi ka meie maal, on ju fraas «sitta kah!» üldtuntud.
Veinmanni puudujääke korvab tema monoloog kunstipreesterlusest, oma professorist pojast ja Ameerika haigutavast kuulajaskonnast, keda ta julgeb isegi võrrelda loomadega. See monoloog on näitleja poolt sügavalt tunnetatud ja kuigi ta esitab seda kuuldavuse piiril, on see siiski meistritöö. Ka Shaffer on kirjutanud selle väga hästi ning Anu Lamp väga hästi maakeelde tõlkinud.
Külliki Saldre Heleni osas on hea, ta on kenasti rolli sisse elanud, see on talle arusaadav ja seda on saalist tunda.
Lolli naljata
Muidugi esimese vaatuse trampimise-tantsu ja lõpus enda veristamise stseenides pidanuks näitleja alasti olema. Räägitakse ju vaataja šokeerimisest, kuid ega see alastiolek oleks vist vaatajat sugugi šokeerinud, sest Mäeots ju mingis soome näidendis paljude neidude rõõmuks silkas paljalt ringi.
Näidendi lõpp on kunstlik, püütakse isegi lunastusest rääkida, mille Damson olevat ära lörtsinud. Tegelikult Damson valis lõpuniminemise tee: ta tappis enda. Ei, ta ei olnud hull, ta oli kunstnik, andekas kunstnik, kes proovis kunstipreester olla, kuid valest otsast, ta püüdis lunastust leida ja anda vägivallaga kirgastavat elamust ka vaatajale. Kuid ega praegune vaataja seda taha, kogu meedia ja film ja teater on seda täis. Elu on vägivaldsem kui kunst suudab kujutada.
Praegune ühiskond ei vaja kunstipreestreid. Ei, ta vajab koomuskit ja lolli nalja, mille üle ükski mõistlik inimene ei naera.
Õnneks ei ole selles näidendis lolli nalja, on lihtsalt kurb konstateering, et maailm on alla käinud, ja koos kogu inimkonna allakäiguga. Enam pole vaja vaimseid väärtusi, sellest ei räägitagi enam, piisab argipäevast ja õuduste kujutamisest, et ununeks lõplikult see, et oleme inimesed.
UUSLAVASTUS
Peter Shaffer «Gorgo kingitus»
Lavastaja Peeter Raudsepp
Osades Martin Veinmann (Eesti Draamateater), Külliki Saldre, Tanel Jonas, Ao Peep, Raivo Adlas, Kais Adlas, Mairi Jõgi, Kati Ong, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Rauno Kaibiainen, Kairi Kilgi.
Kunstnik Silver Vahtre (Endla teater), koreograaf Rene Nõmmik (Fine5), muusikalised kujundajad Peeter Raudsepp ja Loore Martma
Teater Vanemuine