Juhtkiri: uudisnuppe ei müüda

Foto: Mihkel Maripuu

Kogu kirev meedia meie ümber ei ole ajakirjandus. On kanaleid, kes ehivad end ajakirjanduse sulgedega, on kanaleid, kes seda meelega ei tee, kuid sarnanevad ometi ajakirjandusega.

Mõlemal juhul on kanalil tegelikult vaid ajakirjanduse välised tunnused, sisuliselt on aga tegemist lihtsalt ajakirjandust imiteerival viisil pakendatud meediatootega. Miks nii tehakse? Sest loodetakse võtta matti sõltumatu ajakirjanduse kalleimast varast: usaldusväärsusest.

Eile jõudis Ajakirjade Kirjastuse juhi suu läbi avalikkuse ette sõnum – mida paraku kinnitab ka meediaettevõtte kodulehel olev reklaami hinnakiri –, et soovija võib osta kirjastuse ühes või teises väljaandes «uudisnupu».

Selline väljendusviis, isegi kui tegemist on eksituse või teadmatusega, väärib täiel määral taunimist. Uudis on üks ajakirjanduse põhižanre. Lääne demokraatlikus ajakirjandustraditsioonis on sõnal «uudis» kindel tähendus, mida tuleb kaitsta iga katse eest seda hägustada.

Nii nagu uudisloos peab fakt seisma lahus kommentaarist, peab tõsiseltvõetava meediakanali ajakirjanduslik sisu olema selgelt ja ühemõtteliselt lahus reklaamist.

Viimase hulka kuuluvad ka huvigruppide, ettevõtete, organisatsioonide jms kinni makstud teadaanded. Selleks on nii trüki- kui elektroonilises ajakirjanduses olemas kokku lepitud ja ajakirjanduseetika koodeksist lähtuvad vormivõtted, millele Eestis ajakirjanduse eneseregulatsiooniga tegelev pressinõukogu on korduvalt tähelepanu juhtinud ja mida suuremates väljaannetes ka järgitakse.

Eksimusi tuleb ette, kuid enamasti pole need teadlikud, vaid tingitud pigem lohakusest või siis uuest olukorrast, milles toimetus veel orienteeruda ei oska.

Tõsi, otseselt tarbijale suunatud ajakirjandusliku sisu (auto-, reisi-, ilutoodete jms tutvustamise) üle on hea ajakirjandustava kujundajad aastate jooksul palju vaielnud, sest tahes-tahtmata kujundavad neil teemadel kirjutavad ajakirjanikud kaubamärkide ja toodete mainet.

Kuid ajakirjandusliku sisu sõltumatus väärib kaitset ka sellistes väljaannetes. Näiteks kodumasinate või rehvide testi tulemused on tunduvalt suurema kaaluga, kui selle korraldab väljaanne, mis uudist ja reklaami selgelt eristab. Sellist sisu avaldavatel väljaannetel on seega hädavajalik kehtestada ja sõnastada endale reeglid ja neid ka oma lugejatele tutvustada.

Ajakirjandusväljaanne, kus sisu reklaamist ei eristata, võib küll saavutada oma majandustulemustes lühiajalist edu, kuid pikemas perspektiivis lõigatakse valusalt näppu. Nii endale kui kolleegidele. Sest seesuguste libastumiste tõttu kannab kahju kogu ajakirjanduse usaldusväärsus.