Jalgpall kui elu ise

Mõnest mehest triblas rahvakunstnik Kaarel Ird mööda ka ülikonnas. Foto: Repro

Vaapo Vaherit on alati tore lugeda. Võib-olla kõigile tema isikupärane stiil ei istu, mulle küll. Kui ma ütlen «isikupärane stiil», siis need, kes on lugenud tema esseid ja muud kultuurikriitikat (nt artiklikogumik «Surmakuul ja seemnepurse», 2002) või tema kunagist Sporditähe rubriiki, kiidetud, kirutud ja kardetud VVVd, Vaapo Vaheri Veergu, teavad, millest ma räägin.

Vaapo Vaher on lennuka lause ja terava sõnaga mees. Ta ütlemine on kaalutult vahe nagu Gotlandi käial ihutud vikat. Vaapo Vaheri stiil sisaldab argikeelt ja slängi, sõjaeelset epateerimist ning mõnda niisugust sõnagi, mida ehk tähistatakse sõnaraamatuis isegi lühendiga vulg, kuid ometi on see igati sinivereline. Oma vastses raamatus lööb ta tollesama vikatiga kaart jalgpallimurul ja meie kultuuriloos. Paneb need kaks paralleeli ja paari.

Seosed ei ole õhkõrnad ega vägivaldselt higilõhnaga kokku kistud. Kui esimesel iseseisvusajal said žurnalistid kriitikat, et jalgpalli kõrval lehtedes muu spordi tarbeks vähe ruumi jagus, siis vuti tegelikku asendit ühiskonnas pole õieti keegi seni lahti kirjutanud. Vaapo Vaher teeb seda nüüd talle omase hoo ja kirega, milles on ka paras annus jalgpallihullust, ning jõuab välja Eesti rahvusjalgpalli ja Eesti Vabariigi sarnase saatuseni.

Kaalukam osa raamatust viib lugeja Nõukogude okupatsioonile eelnenud aega. Huvilised, kes on pidanud meie jalgpalli lugu kild killu haaval kokku panema (sest raamatuid on ilmunud häbematult vähe), leiavad siit mõndagi tuttavat.

Ernst Joll aka Jaan Kägu on kindlasti üks neid, kes jalgpalli ja kultuuri vahetus seoses paljudele esimesena meenub. Aga millist rolli on jalgpall mänginud Juhan Sütiste, Aino Kallase, August Mälgu või Enn Kippeli elus? Kuidas on nende teed ristunud meie kuulsaimate internatsionaalidega? Ei hakkaks siin lugeja avastamisrõõmu rikkuma.

Küll aga mainiksin, et üks põnevamaid lugusid, millest hargneb veel rida teisi, oli mulle Vana Hirmsa vanemuislase Kaarel Irdi peatükk. See on lugu, mis muule lisaks kirjeldab ka üsna kibedalt jalgpalli marginaliseeritust nõukaajal. Teatrirahva (Ants Lauter, Hugo Laur, Ants Eskola jt) jalgpallilembus ja -traditsioonid pälvivad raamatus üldse kõvasti tähelepanu.

Piisab vaid pilguheidust jalkasärgis ja šortsides Paul Pinnale (raamatus on üldse rohkelt ajaloolist pildimaterjali) ning võib elavalt ette kujutada, miks ootas publik «ümarakõhulise lavalemmiku trussikutes väljalejooksu» (lk 136).

Julgusest pole Vaapo Vaheril kriitikuna eales puudu jäänud. Ja seda julgust jagub tal ka minevikuseiku hekseldades. Olgu need kultuuriloolised arutlused, näiteks miks sai Voldemar Leetjärvest kiiresti komnoor («Kurat teab, aeg kandis endas pervesseid paradokse.», lk 101) või kirjeldus, kuidas ta tööpaiga otsingul käitus «nagu profitäht jalgpalliklubi otsides» (lk 102). Tõsisemad järeldused saame aga kätte «rahvusjalka huku» käsitluses, kui «iga jalkamehe saatuses peegeldus kui veepiisas kogu rahva dramaatika» (lk 157).

Kuigi autor tahab hoiduda «kõrgteooriate kiilasjääst», leiame üsna mõtestatud analüüsi, miks okupatsioonivõim seadis esimesest hetkest «eesmärgiks purustada ideoloogiliselt ohtlik jalgpalliline rahvusmütoloogia, mälu, traditsioonid» (lk 161). Kuidas sihiteadlikult purustati välja kujunenud klubistruktuur ja -identiteet, kuidas jalgpalli «toodi väed sisse». Kuidas me Spordi ja TJK asemel saime «omad Dünamod, Spartakid ja Lokomotiivid» (lk 161).

Soositud korvpall aitas küll luua sotsiaalset solidaarsust, ent sellest ei saanud vastupanusporti (lk 169), mida jalgpallist kardeti. Ilmselt õigusega, kui meenutada 1980. aasta Propelleri kuulsat kontsert-mängu.

Kui Garri Kasparov kirjutas raamatu malest kui elu mudelist, siis Vaapo Vaher on kirjutanud raamatu jalgpallist kui elust enesest. Peatükis «Jalgpallikõiksus» üritab ta ehk endalegi mõnikord segaseks jäävat saladust lahti muukida. Lugejagi jääb siinkohal mõttesse.

PS Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, hakkasin ma Vaapo Vaheri vutiraamatut lugema põhjalikust indeksist. Ei, enda nime (auahne egoist, nagu olen) ma ei leidnud.

Küll aga märkasin (mõningase kadedusetundega) neis auväärt ridades oma sõpra Toomas Mattsonit, kes tänu mingile suvalisele poliitilisele uudisloole oli Eesti jalgpalli hingede öösse pääsenud. Ent korraga meenus mulle Tooma jutt sellest, kuidas ta verisulis ajakirjanikuna kribas kodukandi lehele artikli toonasest mulkide jalgpallitähest (ühe tänase superstaari isast) Dzintar Klavanist. See oli tema sulest esimene ja ainus jalgpallilugu, ja ilmumata jäi seegi.

Ilmselt saame siit kinnitust, et kui ka kõige spordikaugem inimene peaks spordist kirjutama, siis tõenäoliselt ikka just jalgpallist. Nii tõestatakse veel kord öö sügavust ja jalgpalli suurust. Ja sedagi, et neid ajakirjanikke ja muud kultuurirahvast, kes ehk võinuks sellises raamatus kuidagi ära mainitud saada, on tegelikult palju. Öös on varjul veel hulganisti asju ja inimesi. Ilmselt päris mitme niisama hea raamatu jagu kui Vaapo Vaheri seekordne tubli tükk.

Raamat

Vaapo Vaher
«Jalgpall hingede öös»
Pegasus 2010