Kui olete väsinud, närviline, kaldute masendusse või vajate ajuloputust pärast PÖFFi süngetoonilisi väärtfilme, tuleks teil surmkindlalt osta pilet NO99 uuele lavastusele «Võtame uuesti!». Sest pärast seda etendust olete end tõenäoliselt vabaks naernud.
Ühe teatritrupi lavatagusele elule ehk intriigidele keskenduvas näidendis tehakse ohtralt jalaga-tagumikku-nalju, kuid kordagi ei muutu need piinlikuks. Puudub ka Eesti naljategemisele omane venivus, sündmustik keerleb õige hooga – esimene vaatus keskendub mõni tund enne esietendust tehtavale proovile, teises vaatuses on trupp näidendiga kuu aega gastrollinud, seega on intriigid haripunktis. Põhimõtteliselt mängitakse üht lugu läbi kolm korda ja naerda saab nii, et silmad märjad.
Kõigil meessoost vaatajatel tasub NO99sse minna juba seetõttu, et pea kogu etenduse katab Mirtel Pohla ihu üksnes säravvalge pesu. Kuigi kostüümi valik on tingitud Michael Frayni näidendi tekstist, ei jää Pohla naiivse kaunitari rollis lootma ainult oma kena keha võludele.
Tahaks loota, et tulevikus ei takerdu lavastajad Pohlale rolle pakkudes näitlejanna ilusse, vaid näevad tema silmade volksutamisest kaugemale. Sest kasutamata potentsiaali on Pohlas rohkem kui küll.
Esietenduse meeldejäävamad rollid pärinevad aga Von Krahlist laenatud Tiina Tauraitelt, kes eesriide avanedes lavale kooserdades tõi silme ette vana hea Anne Paluveri, ning Risto Kübaralt. Komöödia lihtsaim võte publiku võitmiseks on mehele naise riided selga panna. NO99 ja Kübar astusid sammukese edasi. Kübar oligi naine – malbe, juukseid arglikult, samas flirtivalt keerutav, sugugi mitte aga süütu hall hiireke.
Kiituse on ära teeninud ka Eva Klemetsi kehastatav kõike kontrolliv ja korraldav intrigaan ning enese väljendamisega kimpus näitlejat kehastav Jaak Prints. Tegelikult väärivad kiitust kõik näitlejad.
Lõppeval aastal «Ühtse Eesti suurkoguga» teatri piire nihutanud NO99 teeb seda ka sel korral, nihutades NO99 enda piire, ja seda mitte ainult punasest sametist eesriiet kasutades. Ojasoo-Semper pole tekstile isiklikku vinti peale keeranud, nad on toonud lavale klassikalise komöödia, õigemini farsi (tegelikult tõestati end klassikalise draamateksti lavastajana juba teosega «Kes kardab Virginia Woolfi?»).
Lisaks saab kinnitust, et NO99 trupp ei koosne väga heas füüsilises vormis võimlejatest, vaid suurepärastest näitlejatest, ka komöödiateatri mõistes. Kusjuures head füüsilist vormi eeldab ka kõnealune lavastus.
Tuleb tunnistada, et nii hoogsat ja head nalja pakkuvat komöödiat, nagu seda on «Võtame uuesti!», nägi siinkirjutaja viimati keskkooliplikana Jõhvi kultuurikeskuses, kui seal esines Ugala teater Elmo Nüganeni legendaarse lavastusega «Armastus kolme apelsini vastu».
Uuslavastus
Michael Frayn
«Võtame uuesti!»
Lavastajad-kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Esietendus 4. detsembril teatris NO99