Tõnu Viik: kes julgeb rääkida julgeolekust?

Tõnu Viik. Foto: .

Augustisõda Gruusias pole Eesti poolt vaadates pelgalt humanitaarkatastroof, vaid äärmiselt alarmeeriv sündmus. Kuidas me ka ei hindaks poolte käitumist Lõuna-Osseetiast alguse saanud konfliktis, ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et Venemaa juhtkond planeeris Gruusia riigisisese konflikti kasutamist sõjalise sekkumise ettekäändena, valmistus olukorda ära kasutama, ja tegi oma plaanid ka teoks. Venemaa ei olnud konflikti sekkumiseks valmis mitte ainult sõjaliselt, koondades konfliktitsooni lähedusse vägesid, vaid nii nagu seda tegi ka USA administratsioon Iraagi sõjas, alustati koos sõjalise tegevusega hoolega läbimõeldud ja ettevalmistatud ülemaailmset meediakampaaniat, et soovitud kujul interventsioon teoks teha ja oma tegevus legitimeerida. Mõlemal puhul sugugi mitte edutult.

Küsimus, kui tugevalt reageerivad Venemaa käitumisele lääne suuremad jõukeskused – Euroopa Liit, NATO, USA jt –, pole veel lõpuni selge. Sõnades on reaktsioon osutunud kohati küllaltki tugevaks. Tundub, et ka reaalsed teod Venemaa ohjeldamisel ja Gruusia abistamisel ei jää päris olematuks, kuid üks on selge: keegi ei hakka Venemaaga sõdima, et taaskehtestada Gruusia territoriaalne terviklikkus. Siin on aga peamine see, et joonistusid välja lääne reaktsiooni põhijooned olukorras, kui Venemaa ründab ühte väikest lääne partnerriiki. Kui vaadelda lääne reaktsiooni Gruusia sõjale fenomenoloogiliselt mitte selle sisu, vaid tegevuse väliste vormide kaudu, siis märkame järgmisi tegevusi:

- pärast teate saamist sõjategevuse puhkemise kohta kutsutakse kokku eri tasandite koosolekuid ja nõupidamisi;
- võetakse vastu poliitilisi avaldusi, mille sõnastuste üle vaieldakse ja otsitakse konsensust;
- nõutakse sõjategevuse lõpetamist (NB! eelkõige ja esimesena rünnatavalt poolelt);
- vahendatakse vaenupoolte rahuläbirääkimisi;
-  võimalusel antakse kannatanutele humanitaarabi, hiljem muud majanduslikku abi;
- ja lõpuks jõutakse konsensusele mõningates sanktsioonides ründaja vastu.

Muret tekitab sellest situatsioonist lähtudes aga küsimus: kas on põhjust arvata, et kui Eesti peaks olema Gruusia olukorras, siis oleks läänemaalima reaktsiooni struktuur põhimõtteliselt teistsugune? Kas EU ja NATO liikmesus tähendab seda, et toimiksid hoopis teistsugused reageerimise mehhanismid? Lihtsustatult võib selle küsimuse formuleerida nii: kui Eesti piirivalve edastab teate, et meie territooriumile sisenevad võõrväed, siis kas see teade paneb NATO lepingu paragrahvi 5 järgi kohe liikuma selle sõjajõud? Või kogunetakse, arutatakse, mõistetakse hukka, vahendatakse läbirääkimisi, antakse humanitaarabi ja tehakse poliitilisi avaldusi, võib-olla ehk kiiremini ja käredamaid kui Gruusia puhul?

Ning millest see kiirus ja otsustavus võivad sõltuda? Küllap võib ette arvestada, et samal ajal käib ülemaailmne meediakampaania, mis demonstreerib kõigile Eesti võimude jõhkrusi eestivenelaste vastu, millega püütakse lahendada siin lahvatanud rahvuslikku konflikti.

Nendele küsimustele tahaks Eesti kaitsepoliitikat kujundavatelt inimestelt kuulda paremat vastust kui et NATO lepingu paragrahvi 5 järgi oleme juba kaitstud. See on sama absurdne, nagu väita, et üksikisik on röövimise eest kaitstud, sest selline tegevus on kriminaalseadustega karistatav, või et jalakäija on õnnetuse eest kaitstud sellepärast, et liikluseeskiri keelab autojuhil inimesele otsa sõita.

Tahaks kuulda kaalutletud hinnanguid viienda paragrahvi rakendumise tõenäosusele, seda ühes või teises suunas kallutavatele teguritele, otsust kiirendavatele ja aeglustavatele asjaoludele jne. Kaldun arvama, et kuna Eestis pole tegelikult enam kümmekond aastat tajutud Venemaa sõjalise interventsiooni ohtu (ning ka praegu poleks selleks tõenäoliselt reaalset põhjust), siis on meie julgeolekupoliitilised küsimused olnud parteipoliitiliste häälepüüdmismagnetite teenistuses. Teiste sõnadega, julgeolekupoliitika valdkonnas on räägitud sellist juttu, millega on võimalik parteidele populaarsust võita, aga mitte sellist, mille alusel saaks strateegiliselt tarku otsuseid teha. Küllap oli Mihkel Mutil õigus, kui ta kirjutas partokraatia pärssivast mõjust Eesti poliitilisele elule («Eesti sarvestuv partokraatia», PM, 4.3.08).

Nagu on näidanud avalikkuse tähelepanu pälvinud arutelud riigikogulaste palkade või võidusamba teemal, võivad kodanikud oma hääle kas või kähedaks karjuda, reaalselt läheb edasi ikka nii, nagu parteikoridorides otsustatakse. Parteide tagatubades on aga väga raske kokku leppida milleski niisuguses, mis võiks pikemas plaanis Eestile tervikuna kasuks tulla, kuid mis vähendaks häälte arvu eelolevatel valimistel. Tõenäoliselt võib selle mehhanismiga seletada asjaolu, miks Eesti hääl «Vene ohust» lääneriikidele kohale ei jõua. Meie poliitikud tarbivad lääne foorumitel sellest rääkides sageli niisugust sõnavara, mis läheb hästi peale natsionalistlikult meelestatud eesti publikule, kuid lääne kolleegidele mõjub ajaloolise trauma kanaliseerimisena russofoobiasse, mis on halvanud meie reaalsusetaju ja viinud meid tõsise identiteedihäireni. Aga muidugi on lääne poliitikutel ka muid ja kaugeltki mitte üllaid põhjuseid Eesti häält eirata.

Igal juhul on Eesti sunnitud oma julgeolekupoliitika Gruusia sõja valguses uuesti läbi mõtlema, ja seda mitte partokraatlikult. Kas Eesti panustab riigisisesesse kaitsevõimesse või rahvusvahelisse sümpaatiasse? Kohati lähevad need variandid teineteisega vastuollu, näiteks siis, kui valime esimese ja asume looma väikest, aga vihast militaristlikku riiki, kus kodanikke ühendab põlvest põlve edasi antav rahvuslik vimm ning neid seovad iga-aastased sõjaväelised õppused. Sellise ühiskonna toimimiseks vajalik vaimne atmosfäär oleks paratamatult suletud tänapäevastele lääne väärtustele ega muutuks tõenäoliselt läänele ka eriti sümpaatseks. Sellele strateegiale tuginedes võiks muidugi loota, et ka läänes tuleb võimule aina rohkem ksenofoobseid rahvuslasi, kellele Eesti on uue tee eesliinil, kuid see variant ei ole kuigi tõenäoline.

Kui aga Eesti tahaks panustada lääneriikide sümpaatiasse, siis peaksime koos nendega pidama oma parimaks julgeolekugarantiiks demokraatlike ja humanistlike ideaalidega Venemaad, mille heaks peaksime ka meie püüdma kaasa aidata. Aga milline Eesti poliitik julgeks või saaks seda teha, ilma et teda riigisiseselt vaenlaselembiks ei tembeldataks. Ja kui me tõesti tahaksime panustada rahvusvahelisse sümpaatiasse, siis mida peale hakata Vene-vastasuse eest saadud poliitilise kapitali ja selle abil oma imago loonud poliitikutega? Ja kellele rääkida siis jutte sellest, et Venemaa on juba oma olemuselt evil ja meie ajalooline kogemus teeb meist selle karmi, aga tõese sõnumi postsotsialistliku messia? Siis vist ikkagi ei ole ükskõik, kas meie iseseisvuse kõige kolossaalsem sümbol meenutab lääneeurooplastele natsiaegu või mitte? Kas keegi meie poliitikutest julgeks isegi mõelda, avalikust meenutamisest rääkimata, et veel 1991. aastal, kui sajad tuhanded moskvalased tulid tänavatele, et avaldada toetust Eesti, Läti ja Leedu iseseisvusele, oli Venemaa venelaste sümpaatia tähtis tegur Eesti iseseisvuse saavutamisel?

Nii pronkssõduri kui võidusamba afääri põhjal tuleb paraku järeldada, et valitsusparteide flirt eesti natsionalismiga võib olla küll häälemagnetina tulus, kuid see mäng käib meie julgeoleku arvel. Seda muidugi juhul, kui me ei panusta iseseisvasse kaitsesse. Gruusia sõda tegi igal juhul selgeks ka selle, et Thbilisi panused iseseisvasse kaitsesse (riigipatriotismi õhutamine, 10% riigieelarvest kaitsekulutustele) osutusid nii nõrgaks, et ei mänginud otsustavat rolli agressiooni pidurdamisel ega vältimisel. Samuti ei mängi nad tõenäoliselt mingit osa kaotatud territooriumide edasise staatuse küsimuses. Otsustavaks olid ja tõenäoliselt ka jäävad ainult kaks asjaolu: 1) see, milliseks olid kujunenud grusiinide, abhaaside ja osseetide vastastikused suhted; 2) see, mida tahavad ja mida võtavad ette maailma suurvõimud. Viimane sõltub lisaks nende strateegilistele huvidele ja poliitilistele ideaalidele ka suhtumisest teatud väikeriiki. Strateegilisi huvisid ega lääneriikide poliitilisi ideaale Gruusia märkimisväärselt kujundada ei saa, suhtumist endasse on aga vähemalt kaudselt võimalik mõjutada. Abhaaside ja osseetide ning Gruusia riigi suhete otsest mõjutamist ja kujundamist poleks aga keegi saanud takistada. Gruusia juhtkonnale jääb tagantjärele tarkuseks, et oma kaitsekulutused olekski võinud sellesse valdkonda suunata.

Huvitav, kas kellelgi Eesti poliitikutest oleks võimalik nendest asjadest avameelselt, ilma parteilise tsensuurita rääkida? Või on Eesti riik oma natsionalismi lõksus samamoodi nagu Gruusia?

Tõnu Viik on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi filosoofiaprofessor.