Üllar Peterson: kes tellib muusika Tallinna mošees?

Üllar Peterson Foto: Pm

Islami pühakoda kerkib eestisse ükskord niikuinii; Küsimus on selles, kelle raha eest ja millist sõnumit sealt levitama hakatakse, kirjutab Lähis-Ida ekspert Üllar Peterson.

Alates 1978. -79. aastast (islami kalendris aasta 1400), mida võib pidada poliitilise islami võidukäigu alguseks nii islamimaailmas kui väljaspool seda, on mošeede hulk läänemaailmas kasvanud kümneid kordi.

Politiseerunud islami sümboolsel 30. sünnipäeva aastal on ka Eestis esmakordselt põhjalikuma arutluse all päris oma mošee rajamine. Tallinna ja vabariigi valitsuse üldsõnaliselt islamit austavate sõnavõttude tagant kostab teatavat soovimatust kopp maasse lubada, mis on läänemaailma viimase aja mošeeprobleemide taustal ka mõistetav.

Islamist on saanud Euroopa sisejulgeoleku peaprobleem, kuid seda tulenevalt mitte niivõrd muslimite suurest sisserändest ja siinsest sündimusest, kuivõrd fundamentalistlike ideede plahvatuslikust levikust.

Islamifundamentalism taotleb Muhamedi sõnumi algse idee ja toonase praktika juurde naasmist. Islam on ekspansiivseim ja totalitaarseim suurreligioon, ainus, milles usk ja poliitika on lahutamatud.Verd on tema nimel valatud ohtralt nagu ka teiste suurreligioonide puhul.

Jutt heast ja rahuarmastavast islamist ning selle mainet rikkuvatest vähestest äärmuslastest on sama jabur kui väited kommunismi ülla idee rikkumisest üksikute kurjategijate nagu Lenin, Stalin, Mao, Pol Poth ja nende väheste kannupoiste poolt. Ei saa eraldada üllaid baastekste nende nimel korda saadetud sigadustest.

Kuigi tegudeks valmis islamifundamentaliste olevat kõigest umbes 5% muslimite koguarvust, ei tõesta see arv islami erilist vägivaldsust, aga mitte ka tema rahumeelset iseloomu – islami äärmuslus on üks tahk väga mitmekülgsest islamist. Eriline ajaloolis-sotsiaalne olukord, sektantlik distsipliin ja ülim pühendumus võib käputäiest kuutõbistest teha traagiliste tagajärgedega nuhtluse rikka kultuuritraditsiooniga väliselt võimsale riigile.

Tänapäeva muslimitel puudub ühtne riik ja vaimne hierarhia. Nõrk on nende regionaalne ja poliitiline koostöö. Kuid kõiki muslimeid, olgu kuitahes erinevad nende poliitilised ja usulised vaated või majanduslik-sotsiaalne seisund ja staatus, ühendab kuulumine ülemaailmsesse islamikogukonda (araabia k ummah), mille alusstruktuuri moodustavad u 100 000 mošeed ja sajad tuhanded mošee funktsioone täitvad hooned üle maailma.
Maailmas on vähe mošeetuid riike, keelatud on need vaid padukommunistlikus Põhja-Koreas.

Ülitolerantne Euroopa paistab silma lausa kolme riigiga – Läti, Sloveenia ja Eesti –, kus seni puudub eraldi kogunemiskoht Allahi tahtele alistujatele. Samas paistab Eesti silma ühegi tõsisema islamikaasuse puudumisega, hoolimata aktiivsest osalemisest sõjalistes konfliktides islamimaailmas.

Mošee on islami üks põhisümboleid. Araabiakeelne masdžid (arvatavasti aramea laen) tähendab kohta, kus end Allahi ees palvuses põrmu heidetakse. Islami algusaegadel märkis mošee nii muslimite kui paganate jumalakummardamise kohta. Islami esimesed mošeed ehitati u 622.– 23. aastal ja nad täitsid laia ühiskondlikku funktsiooni. Seal elas muslimite prohvet Muhamed, seal võeti vastu saadikuid ja külalisi, koguneti palvuseks või sõjakäiguks, hoiustati kogukondlikku vara, kariloomi ja sõjavange.

Islamiriigi laienedes Hispaania ja Indiani 7.-8. sajandil sai mošeest uue võimu ja vaimu sümbol iga uue vallutatud linna keskel, sageli selleks kiriku- või paganlikke templihooneid üle võttes. Seal käis rahvas kohustuslikul palvusel, vandus truudust kaliifile või tema asevalitsejatele provintsides, sai teada uued seadused, mošeede juures paiknesid õppeasutused ja raamatukogud.

Rahututel aegadel aga kujunes mošee veriseks lahingutandriks islamisiseses võimuvõitluses. Tänapäeval võib mošeed pidada islami saatkonnaks mitteislamimaailmas.

Umbes 95% eesti muslimitest on siin põlvkondi elanud aserid ja tatarlased. Lähtuvalt siinsete muslimite riigitruudusest võib julgelt väita, et nad  vääriksid igati lausa riiklikku toetust oma mošeeehitusplaanides.

Ülejäänud 5% moodustavad meie uusmuslimid: rohkem või vähem õnnelikult muhameedlasele mehele saanud neiud ja üksikud islami naist ihaldanud eesti noormehed. Nad te-gelevad vaimse eneseleidmisega ega tudeeri klassikalist islami riigifilosoofiat 20. sajandi islami fundamentalismi teooria, veelgi vähem praktika läbi.

Järgides ajalooliselt väljakujunenud usuvabadust ja vähemusrahvastest lugu pidamise põhimõtet, peaks Eesti riik seega igati toetama mošee rajamist. Isegi kui kavandatav mošee tuleks nii suur, et mahutaks kõik Eesti umbes 3000 muslimit viis korda päevas sinna palvetama, oleks KAPO-l justkui mafiosnikute matustel käies kergem neil silma peal hoida.

Kuid kavandatav mošee võib tähendada meie oma Kosovo importimist pronksmehe kõrvale. Seda juhul, kui hoone ehitatakse välisrahadega. Muusika tellib ikka see, kes maksab. Väidetavalt maksab kavandatava mošee kinni Sharja emiir Shaykh Sultan bin Muhammad al-Qasimi.

Emiir on vaieldamatu araabia patrioot, oma doktoritöös väidab ta, et seni ajaloolaste poolt aksepteeritav tõde Pärsia lahe lääneranniku elanike tegevusest piraatidena (Piraadirannik) on inglise kolonialistide loodud müüt. Üldtuntud fakte märkamata, teisi oma tarbeks pisendades või suurendades on temast saanud kohalik Edward Said (1935–2003). Viimane on kurikuulsa orientalismi teooria rajaja, mis väidab, et kogu läänemaailma islamiteadus olevat kolonialistlikel ambitsioonidel põhinev parateadus.

Emiiril olevat raha kui raba, kuid kulutaks ta seda vaid kalli vastukaubana oma tõe kuulutamisele. Tuntud islami patroon, asutanud ülikoole ja muuseume, toetanud Granada mošee rajamist Hispaanias, on ta oma valdustes keelanud kõik, mis lahkneb range islami arusaamast usust ja siivsusest. Seda tõestas 2006. aastal ühe meie kaitseväelase kurb juhtum.

Sharjah’ emiraadis kehtib vahhabiitlik elukorraldus, täpsemini Saudi Araabiast imporditud vahhabismi n-ö siidkinnastes variant.

Vahhabismi iseloomustab riiklikul tasandil kõige mitteislamliku mahasurumine ühiskondlikult, poliitiliselt ja ajalooliselt, ideaaliks on keskaegne õigussüsteem šariaat; naiste suhtes kehtib range apartheidipoliitika.

Saudide riigis on surmanuhtlusega karistatav mõne mitteislami religiooni levitamine, piibli omamisse suhtutakse seal karmimalt kui meil pedo-fiiliasse; tabuks on kuulutatud kasvõi üheainsa kiriku ehitamise mõte, kui-gi riigis on miljoneid kristlastest võõrtöölisi; vallalistel naistel on keelatud venna või isa, abielunaistel aga abikaasa nõusolekuta kodust väljumine jne.

Mošee kerkib Eestisse varem või hiljem kohalike muslimite oma rahaga või naftadollarite eest. Seaduste järgi mošee ehitamist keelata ei saa. Põhiküsimuseks kujuneb tulevikus see, millise maailmavaate edastajaks ja sotsiaalse koosluse väljendiks see mošee saab. Seega mõtlemisainet jätkub.