Millest kõneleb värskeim Pärn, mitmete tekstifilmide järel jälle sõnatult kulgev Priit Pärna ja Olga Pärna (Marchenko) «Elu ilma Gabriella Ferrita»? Nagu pealkirigi ütleb, see on film elust ilma, elust, kus midagi on puudu.
Gabriella Ferri puudu(tus)
4. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ning üksiti puudutusest. Nii- või naasugusest, teinekord vastupandamatustki puudutusest. Kõikvõimalikest kontaktidest. Näiteks vaheda, hetkiti fallosliku kööginoaga. Või kontaktist poisipea ja seina või kukkuva vaasi ja põranda vahel. Virtuaalkontaktidest rääkimata. Ent samas on «Elu ilma Gabriella Ferrita» ka lihtsalt kontaktist kahe inimese vahel.
Ses mõttes võib «Gabriella» meelde tuua Pärna «Kolmnurga» (1982).
«Gabriellagi» algab mehe-naise suhtest köögis eineks valmistudes. On ka kolmas, muinasjutulise ahjualuse asemel seekord küll varas. Aga mis vahet seal, kolmandate analoogiale osutavad kas või samad uhked käimad nii kunagise väikese Eduardi kui ka nüüdsed varga jalas.
Samas seostub uus Pärn tema varasemas loomingus vahest enim siiski «Einega murul» (1987). Sest Pärn on tegelikult tugeva sotsiaalse närviga kunstnik ja mehe-naise suhe on «Gabriellas» kujutatud sootsiumist, selle painetest puudutatuna.
Pärna aastatetagune klassika kujutas nõukaaegset ühiskonda, kus Déjeuner sur l’herbe osutus vaid lubatähega nõutatud hetkeliseks valguskiireks ja värvilaiguks elu hallis argipäevas. Kus Pärn seadis nii kahtluse alla vana ütlemise «Ars longa, vita brevis». Ja teisalt kinnitas filmi enese, selle kestmisega, just ammust mõttetarkust.
«Gabriella» nagu kunagine «Einegi» kujutab meie tänapäeva sootsiumi poolt muserdatud inimesi ja meie elu halli argipäeva. Sügisballi, kui animast mängufilmi ja kirjandusklassika juurde põigata. «Eines» oli asi lihtne, «Gabriellas» keerukam. Ma ei pea siin silmas mitte filme endid, vaid neis kujutatut. Ühel juhul totalitaarrežiim oma vägivaldsuse ja sunnisusega. Nüüd aga Vaba Maailm, mille poole «Hotellis E» (1992) nii januselt püüdlesime. Vabadusele, selle n-ö eri liikidele viidatakse «Gabriellas» ju otsesõnugi.
Muidugi, viiteid kahe nii vastandlikuna paistva maailma puutepunktidele on Pärnal varemgi olnud. Nii «Hotellis» kui tegelikult juba «Eines murul», kus heaolu pildi-tapeedi alt nii varmalt vallandus okastraadi ja Gulagi maailm.
«Gabriella» esmapilgul kõige tülgastavam ja seeläbi vahest ka intrigeerivam tegelane on rulal kulgev poiss, suust tilkumas ila. Tema küll ei vaja mingeid harjutusi iseseisvaks eluks nagu vastava pealkirjaga filmi (1980) rüblik. «Gabriella» jõmpsikas on niigi sootsiumikõlblik.
Erinevalt oma kunagisest eelkäijast. Lapsemeelsest, fantaasiarikkast, vikervärvilisest, kreatiivset alget evivast. Kuigi jah, võiksime ju öelda, et sealgi oli asi mõnevõrra keerukam. Et toonane film algas tegelikult lõpust ja ekraanil nähtud jõnglane võis seega tegelikult olla üksnes sootsiumi raamidesse surutud ametniku soov ja kujutluspilt.
See on vististi Pärna süngemaid ja tõsisemaid filme. Kuigi süngust on ju varemgi olnud, näiteks «Hotelli» rauge heaolumaailma taustatapeediks on Bernt Notket mugandav danse macabre. Ja tõsidusega on Pärnal nagu on. Võiksime ju öelda, et üks Pärna filosoofilisemaid töid on hoopiski tema väike ja lihtne esikfilm «Kas maakera on ümmargune?» (1977), mis pakkus omapoolse variatsiooni panta rhei teemal.
«Gabriella» on ilmselt rohkem tõsine kui naljakas. Seda ka võrreldes varasemate filmidega. Ent Pärna loomingule – nagu, muide, Fellini omalegi – on alati tähtis olnud tõsise ja naljaka kooslus. See, et tegelikult need vastandid, tõsine ja naljakas, ka traagiline ja koomiline, omandavad oma tähenduse ja sügavuse, saavad justkui täiendava dimensiooni, just tänu oma vastandile, antud vastandist teadlik olemisele.
Tumedalt sünge, pole «Elu ilma…» ometi täitsa lootuseta. Koguni kaotatud lootuste leiubüroo leidub ses filmis. Nagu ütleb filmi sisututvustus: «Filmis ei ole Gabriella Ferrit, kuid on peaaegu happy end.» Rulal siia-sinna tõstetav jõmpsikas võib küll eemaltõukavaltki mõjuda, kummatigi on ta lõpuks siiski suuteline ära arvama puuduva password’i, filmi keskmes oleva puudutuse lihtsa valemi.
Uusim, tumedatooniline Pärn näitab üksiti Pärna muutumises. Ühelt poolt ikka äratuntavana, teisalt aga pildikeeles vahest varasemast enam oma vabagraafikale viitavana. Eraldi tuleks kõnelda Erkki-Sven Tüüri muusikast, ilma milleta mõjuks «Elu ilma…» ilmselt teisiti.
Siinkirjutaja jaoks jäi mõneti kahvatuks naabrite liin, seevastu filmi alustav mehe-naise-lapse episood, taustaks kala fileerimine, on ilmselt filmi meeldejäävamaid. Nii või teisiti on «Gabriella» näol kardetavasti tegu meie tänavuse filmiaasta ühe tähtsaima sündmusega.
«Elu ilma Gabriella Ferrita»
Stsenarist Priit Pärn, režissöörid ja kunstnikud Olga ja Priit Pärn, helilooja Erkki-Sven Tüür, heli Horret Kuus
Tootja Eesti Joonisfilm 2008
Tallinna kinos Sõprus
2.–8. oktoobrini