Küllike Lõhmus: me ei vaja Soome ega Ameerika koolimudelit

Täna külastas politsei Rakvere vene gümnaasiumi, kus hommikul pihustas üks koolipoiss garderoobis pipragaasi. Foto on illustratiivne. Foto: Repro

Kui meil endil pole väärtushinnangud paigas, ei aita turvamehed, psühholoogid ega tarad noorte ümber, kirjutab Rannu keskkooli emakeele ja kirjanduse õpetaja Küllike Lõhmus.

Tänapäeval räägitakse halvustavalt, et meie praegust kooli mõjutab veel paljuski Nõukogude aeg. Eks natuke ikka mõjutab, aga hakatuseks võiks ühe asja selgeks teha küll: ka Nõukogude ajal toimisid eesti koolis Peeter Põllu ja Johannes Käisi põhimõtted.

Jättes ära punase udu, mida nagunii enamik inimesi tõsiselt ei võtnud, oli meil noore inimese igakülgset kasvatamist toetav süsteem, mille põhieesmärgiks oli peale teadmiste omandamise ka harmooniliselt kasvatatud kodanik, kes pidas lugu iseendast, oma vanematest, teistest inimestest.

Seetõttu leiangi, et meil pole vaja ei Ameerika ega Soome koolimudelit. Meil on oma, meie eesti kool, millel on vanust juba üle kolmesaja aasta.

1988. aastal sõlmiti Eestis juba mitmesuguseid sõprussidemeid välismaaga. Kool, kus mina töötan, leidis endale samuti sõpruskooli Soomemaalt. Kenal maikuupäeval tuli esimene bussitäis ülelahenoori meile külla. Oli ühine pidu, ent imestamist oli meie noortel palju: külalisõpilased käisid ringi, kerged alkohoolsed purgijoogid peos, ning keegi neid ei keelanud. Hommikupäike aga leidis vanast looduskaitsealusest pargist nii mõnegi hõimupiiga ja -velle sügavat peojärgset und magamas.

Meie olime kõik kohutavalt jahmunud. Enne kui külalised taas koduteele asusid, oli meil õpetajatega omavaheline vestlus. Küsimusele, miks nad oma noori ei keela ja niimoodi purjutada lubavad, laususid nemad õnnetult, et ei tohi ju. Nad ei jõudnud aga ära imestada, kui korrektsed ja viisakad olid meie noored ning missugune sõbralikkus ja vaikne töömeeleolu valitses meie tundides.

Üks nende õpetajatest ütles enne lahkumist lausa pisarsilmi: «Ärge jumala pärast laske oma hariduseluga teha sedasama, mis on tehtud meil Soomes. Teil on kõik nii paigas ja toimib suurepäraselt.» Sellest on nüüd möödas 20 aastat.

Minu arvates on suurim probleem praegu see, et me ei räägi asjadest ja olukordadest õigete nimedega. Kõik algab ikkagi inimesest.

Seadusi on meilgi nüüdseks palju ja neid tuleb aina juurde, neis on täpselt kirjas, mida võid ja mida ei tohi. Ent paberil olev seadus ei toimi, kui selle täitmiseks puuduvad reaalsed võimalused, kui hea ja halva, ilusa ja inetu piir on ühiskonnas määratlemata ning noore inimese kasvamine on jäetud iseenda hooleks.

Näiteks puutusin hiljuti kokku ühe hirmunud lapsevanemaga, kes ütles, et poiss läheb kas või aknaraamidega öösel õue. Ust lukku keerata ta ei tohi, see oleks alaealiselt vabaduse võtmine, mis on seadusega keelatud, aga kui see alaealine saadab korda kriminaalse teo, tuleb vanematel maksta. Lapsevanem leidis, et kui riik on võtnud talt õiguse oma last ohjeldada, peaks riik ise maksma ka lapse tekitatud trahvid ja kahjud.

Imestame, kust tuleb liikluseeskirja eirav inimene. Aga tuleb oma lapsepõlvest, mida tal tõtt-öelda pole olnudki, sest kohe, kui laps jalad alla on saanud, muutub ta tänapäeva ühiskonnas ise kõrgeks otsustajaks ja korraldajaks. Nõnda kistakse ta täiskasvanute räigesse maailma. Inimene on teinud endast jumala – ent liiga palju jumalaid ei mahu väikesele territooriumile ära. Asi pole niivõrd kiusatavates kui just kiusajates, kelleks on ennast imetlevad, teiste alandusi ja valu nautivad inimesed.

Minu vanaisa – eestiaegne koolidirektor – rääkis meile, lastele, sageli ideaalsetest õpetajatest, kes tema koolis töötanud olid. Ta ütles ikka: «Õpetaja peab olema nõudlik, järjekindel, aus, õiglane, väga sõbralik ja lahke. Aga pidage meeles, lapsed on sageli väga julmad.»

Nüüd, tänapäeva maailmas, mõtlen: kas need sõnad olid siis valed? Kas me riigi ja rahvana ikka jõuame kuhugi, kui meie noored on vigastanud oma kehasid ebatervete  eluviisidega ning saastanud vaimu rämpsuga ega märka enam teist inimest enda kõrval.

Ei aita siin ei turvamehed, psühholoogid ega kõrged tarad noorte ümber, kui meil endil pole väärtushinnangud paigas. Kuni me ei mõista labasust ja inetust hukka, vaid lausa lubame seda, põhjendades, et vastupidine oleks inimõiguste rikkumine ja ahistamine. Vahest on praegusel ajal heal kasvatusel suuremgi tähtsus inimese ja riigi seisukohalt kui ainult teadmiste juhtimisel?

Eile oli õpetajate päev, nagu see ikka on olnud: iga kord eriline ja samas traditsiooniline. Eriline on kogu tänavune sügis: algas kool, tulid ilusad ilmad ja kahjuks ka õudus noore inimese tapahimust.

Alati, kui mingi vapustuselaine rullub üle karjäärile ja rahale orienteerunud ühiskonna, tekib küsimus: «Miks?» Kõik võtavad sõna, aga õpetajad on enamasti vait. Häält julgeme teha vaid siis, kui järjekordselt on alustatud vaenulikku õpetajavastast rünnakut – siis räägib mõni arglikult, et õpetaja vajab ise kaitset.

Mul on olnud suur õnn töötada kogu elu ühes ja samas koolis, ja seda juba väga pikka aega. Olen olnud kogu õpetaja-aja seotud noortega ka tantsu kaudu neid juhendades ning näinud-kuulnud väga palju. Seepärast ehk tohin ka sõna sekka öelda.

Laps vajab kasvamiseks täiskasvanu abi. Raske on suureks saada: tee täisikka on keeruline ja vahel väga ränk. Lapse kõrval peab olema tark teejuht niikaua, kuni tal omal mõistus peas on. Pole ju kuhugi kadunud traditsioonilise lause filosoofiline mõte: «Kuni sul jalad vanemate söögilaua all on, kuulad sa meie sõna!»

Kui vanalt saab inimene meie ühiskonnas täiskasvanuks, st võib valida, abielluda, autoga sõita ning kõige selle eest ka vastutada? Vastus – kaheksateistkümneaastaselt. Aga miks siis arvatakse, et laps võib juba varakult kõigi ja kõige üle otsustada? Normaalses peres normaalsete suhete puhul võtab ta pere otsustamistest nagunii osa.

Kust aga tulevad teistega mittearvestavad, kaaskodanikele suisa haiget tegevad noored?

Kohe on ühiskonnal vastus käes – viga on koolisüsteemis. Aga kas ikka on koolisüsteemis või ühiskonnas tervikuna? Me elame justkui jaanalinnu kombel:  paneme pea liiva alla, siis ei näe meid keegi.

Olen oma klassides püüdnud õpilasi eluks ette valmistada, rääkides nendega elust ja inimestest. Teen seda tundides väga sageli, sest olen emakeele ja kirjanduse õpetaja ning see valdkond annab palju võimalusi noortega suhtlemiseks. Rääkinud oleme ka piiridest meis ning meie ümber. Ja uskuge või mitte: noored ise leiavad, et vajavad piiritletud maailma. Neil on turvaline olla, kui nad teavad, kuhu maani võib minna ja kust üle astumine on mõeldamatu.

Tuleb välja, et pelgalt sõnad «räägi temaga» alati ei aita. Noored ütlevad, et valdavaks on saanud karistamatuse tunne, sest tee, mis sa tahad, mingit erilist reageeringut sellele ei järgne. Politseinik on koolis igapäevane külaline ning kraaklejad patsutavad talle sageli omamehelikult õlale. Keskkooli lõputunnistus ulatatakse kätte ka siis, kui sellel on käitumishindeks märgitud mitterahuldav. Tundub, et riigile nii sobib.

Nõnda ütlevadki noored, et lihtsam on olla pätt kui tubli. Ja tõesti, üsna sageli tundubki,  et kool tegeleb ainult normist kõrvalekaldujatega, ainult neil on erivajadused. Aga tubli ja töökas laps, kas temal polegi vajadust tunnivaikuse ja rahuliku töömeeleolu järele?

Käitumishälvetega noori on igas Eesti koolis ja peaaegu igas klassis mõni. Sellest piisab, et muuta ülejäänute elu põrguks. Ja nüüd tulebki taas mängu tihtipeale lapsemeelne täiskasvanu, kes hakkab demagoogiliselt seletama, et see Juhan või Jaan lihtsalt kehtestab ennast, ta vajab tähelepanu, tal on stress jne. Et teda tuleb mõista ja aidata. Tulebki, aga mitte kaasõpilaste vaimse ja füüsilise tervise arvel!

Vahel mõtlen, kuidas küll nüüd on kõik stressis, kuigi kooliprogrammid on tunduvalt lihtsamad (oma aines tean, et see, mida õpetati varem 4. klassis, on nüüd 6. ja 7. klassi temaatika jne), bussid ja autod toovad lapsed koolidesse, mis on puhtad ja soojad. Koolis ootab lapsi lausa restoranilik soe toit, mida lapsed tihti küll ei söö, sest krõpse ja kokakoolat ostetakse hulgi. Sinna pole ju sadu aastaid tagasi, kui mingit koolitoitu polnud, lastel oli kaasas võileib, kui maal tuldi jalgsi kuue-seitsme kilomeetri kauguselt kooli ja pimedas mindi koju tagasi.

Toona ei pruukinud koduski ootamas olla lähedasi, sest nad võisid olla võsa ääres maha  lastud või Siberisse saadetud, alles jäänud emad-isad pingutasid end hingetuks, et laps saaks koolihariduse ja temast tuleks tubli ning elus hakkama saav inimene.

Stressist ei rääkinud keegi, sest teati: elu pole naljaasi. Kas nüüd on äkki kujunenud uus inimene, kes ei vaja enam eelnevate põlvkondade kogemusi, vaid kasvab lihtsalt iseenesest? Kindlasti mitte! Ent mugav on seda mitte märgata, sest kui ei näe, siis pole ka probleeme.

Lugupeetud ametnikud, tulge kabinettide vaikusest välja tegeliku elu keskele ja vaadake avatud silmade ja südamega tegelikkusele näkku. Arvan, et meie suurim probleem ongi see, et me ei räägi asjadest ja olukordadest õigete nimedega.