Toom Õunapuu: pastapliiats koos seebimullitajaga

Toom Õunapuu. Foto: .

Sellist imekaupa pakuvad koolijütsidele Maxima poed. Teadagi milleks – ikka et koolis rohkem pulli saaks ja õpetajatel raskem korda hoida oleks.

Pastapliiatsita ei saa kindlasti läbi ka meie kõrgkoolide auväärsed rektorid, ent seebimullitajat meie rektorite nõukogul vaja pole, sest mulle ajab nimetatud kooslus ka ilma selle tarvikuta.

On ju rektorite nõukogu sulaselgelt ilmutanud, et nemad on samuti ainult inimesed, kes ei jära mutreid, vaid joovad ikka piima... ja oma särk on nendegi ihule kõige ligemal. Ei lähe neile ka riigiasjad alati korda.

Kui suure kokkuhoiu ajal vilksatas mõte vähendada riigis märgatavalt üliõpilaste arvu, kärpimaks kõrgharitute koolitamise kulusid, avalikustasid rektorid oma kartellikokkuleppe, otsekui oleks tahetud nende seljast kiskuda viimset särki. Mõistagi: kui on vähem tudengeid, annab riik kõrgkoolile ka vähem raha.

Seebimullid hakkasidki kohe lendlema: «Juurdepääsu piiramine kõrgharidusele ei ole riigi arengu huvides...»; «Mitmed riigid on majanduslanguse perioodist edukalt välja tulnud tänu jõulisele investeerimisele kõrgharidusse ning teadus- ja arendustegevusse...» (vt Maiki Voore artiklit «Rektorite nõukogu sai uue esimehe», Õpetajate Leht, 8.08).

Need seebimullid haihtuvad üsna kiiresti. Kas tõesti on riigi arengu huvides toota igal aastal arvukatel konveieritel ääretul hulgal «gradueeritud spetsialiste» kõikvõimalikel erialadel, mida inimmõistus on välja mõelda suutnud? Kas nad kõik on tõesti väikeriigile vajalikud? Kuhu nad panna? On lausa arulage tõmmata koos kasina väärtkraamiga läbi kõrgkoolitorude ka ohtralt saasta ja lasta sel rahumeeli voolata töötute merre.

Mitut uut geenitehnoloogi, semiootikut, filosoofi, hispaania filoloogi või veel hoopis marginaalsemat asjatundjat on Eestile aastas tarvis? Kas rektorite nõukogu teab seda? Kes üldse teab?

Samas ei doteeri riik hingehoidjate koolitust. Aga juba praegu on hingehoidjate järele lausa karjuv vajadus, mis aastatega üha kasvab. Igasugustes kriisiolukordades – ja neist juba puudust ei tule – peavad kodanikud ju kuskilt abi saama. Ning abivajajad pole kaugeltki haiged, keda suunata psühhiaatri jutule. Professionaalne hingehoid on Eesti riigi ja rahvuse püsimajäämise prioriteet. Ainult kanapime poliitik või haridusjuht ei mõista, et säilitada oma rahva elutahe on mõõtmatult tähtsam kui süvitsi minek mis tahes klassikalisel teadusalal. Võib-olla peaks hingehoidjaist kujunema lähitulevikus koguni massielukutse?

Mujal maailmas, millega rektorid oma tsunfti seisukohta põhjendasid, pole vist haritute proportsioone nii hullusti käest lastud kui meil iseseisvuse ajal. Ja kui meie näitajad sarnaneksidki Euroopa Liidu omadega, ei ole viimased ometi selleks ideaaliks, millest pisike Eesti oma eripära ja vajadustega kramplikult kinni hoidma peaks.

Praegune tendents kõike aina kasvatada-kasvatada ja võtta kõrgkoolidesse vastu peaaegu kõik, kes selleks soovi avaldavad ja kel suust vähemalt sooja õhku tuleb, töötab mitte riigi kasuks, vaid hoopis kahjuks. Meie kõrgesti haritud otsekui lahustuvad tööturul ja suurel osal ei lähe kunagi vaja neid teadmisi ega oskusi, mille õpetamiseks riik kulutusi tegi. Tuhande võimaluse maa kõlab küll uhkelt, aga ei õigusta ometi riigi igakülgsele arengule kahjulikku hariduspoliitikat.

Rektoritel on õigus, et riigi heaks käekäiguks tuleb haridusse palju investeerida, kuid jumala eest mitte selle kvantiteeti, vaid ikka ja ainult kvaliteeti. Kvantiteeti investeerida tähendaks niigi lokkava formalismi aina suuremat rahastamist, mis kokkuvõttes viib tõesti meie riigi hääbumiseni, nagu on targemad inimesed juba ennustanud.

Kas rektorite nõukogu tõesti ei tea või ei adu, et meie riigis ei jagu enam elavjõudu (noori inimesi) isegi gümnaasiumidesse? Ka ei tooda Eesti keskharidus niipalju kõrgkooliväärilist, s.t vastava ajupotentsiaaliga toormaterjali, nagu rektorid näha tahaksid. Seepärast on täielik nonsenss hoida hammastega kinni senistest arvudest.

Eesti üliõpilaskohti (ja õppejõude?) peaks kiiresti vähendama umbes veerandi võrra, et mitte toota ladudesse seisma jäävat kaupa, ja vabanenud jõu suunama hariduse sisulise väärtuse tõstmisse.

Haridus- ja teadusministeerium pole kindlasti nii rumal, et praeguse olukorra tobedust ei mõistaks. Aga rektorite prestiiž paistab lämmatavat ministeeriumi mõjukuse. Kui tavaliselt manipuleerivad poliitikud rahvahulki isamaaliste loosungitega, siis meil manipuleerivad telgitagused jõud ministrit demagoogiliste välismaa eeskujudega.
Lähtuma peame ju ikkagi omaenda Eesti demograafilisest olukorrast ja arenguvajadustest, mitte aga mingi x riigi asetleidnust x aasta x olukorrast.
Kes keda ikkagi juhib – kas oma asja ajavad kõrgkoolid ministeeriumi või riigiasju ajav ministeerium kõrgkoole?

Kas peale jääb rektorite seebimullitamine või Tõnis Lukase pastapliiats, millega minister allkirjastab otsuse kärpida tuntavalt Eesti üliõpilaste arvu, et parandada kõrghariduse kvaliteeti ja korrastada meie riigi tööjõuturgu?