Kõivu lavastamisvõimalustest kõneldes on aeg-ajalt arutletud selle üle, kas ja kui palju tuleb tema mitte just kõige lavasõbralikuma dramaturgia teatripärastamisel kalduda kõrvale autori taotlustest. Mõneti kummutab «Lõputu kohvijoomine» stereotüüpse ettekujutuse Kõivu krüptilisusest ja suletud elitaarsusest.
Hoolimata tegevuse ajahüpetest on näidend oma koha- ja tegevusühtsuses vägagi lavaline, ja seda mitte üksnes seeläbi, et Werneri kohvikuga seonduv nostalgia pääseb ligi vaataja inimlikele emotsioonidele, vaid ka oma meetodilt.
Kuigi lugu on lihtne, ei saa samas öelda, et tegemist oleks mingi «populariseerituma» Kõivuga, hoopis näidend ise on teatriomaselt paremini tajutav. Teksti kontseptuaalsed võtmekohad ning ruumilised ja aistingulised pidepunktid on «Kohvijoomises» kohakuti asetatud ja hakkavad lavategevuses üksteist vastastikku võimendama.
Seega erineb «Kohvijoomine» neist Kõivu näidenditest, kus ümbritsevat keskkonda – olgugi see Kõivul alati võrdlemisi aistinguline – tuleb endal aktiivsemalt kaasa luua.
Rõhutatud olustikulisus
Muidugi apelleerivad Werneri kohviku interjöör ja melu juba ise publiku äratundmisrõõmule, kuid Riina Degtjarenko lavakujundus on seda veel eriliselt rõhutanud – nii kohvikusisustuse kui ka taustal avanevate vaadetega Tartu sümbolitele, mis Wernerit ümbritsevad.
Kuid ka kõiges muus toetab «Kohvijoomise» sõlmpunkte juba tekstis idanev lavaline ekvivalent, mis mõjutab vaatajat ka emotsionaalselt.
Juba kohvijoomine kui kujund tuletab justkui erksuse saavutamise vahendina meelde lavalist ja meelelist vastavust Kõivu «külma teatri» «läbimõtlemismeetodile» ning selle tulemuseks olevale «kohalolu intensiivsusele».
Loomulikult võimaldavad ka kohvikujutud ise nii Kõivu koomilist potentsiaali kui ka kõnekeelsust kergemini üles leida. Tegelikult on nimetatu olemas ka tema teistes näidendites, kuid kuna olustik neis enamasti nii ehedalt kaasa ei tööta, siis kipuvadki nad abstraktsemaina näima.
«Kohvijoomise» koomika kasvab sõna otseses mõttes realistlikult välja nii tegevusest kui tekstist ega mõju näidendi kohustusliku lavalikustamisena. Need on tekstiomadused, mis tuleb vaid välja kaevata ja esile tuua, ja nii ongi kohvikukülaliste heietustele, olgu need siis suusoojaks lausutud täitefraasid või intensiivne mäletamisprotsess, leitud aistinguist laetud pidepunkt.
Vähe sellest, ka mitmeid Kõivu jaoks teatriväliselt olulisi mõisteid on näidendis tegevuslikku konteksti toodud.
Näiteks tuletab Stammgast (Lembit Ulfsak) oma vestluses Uustulnuka (Jaan Rekkor) ja Poeediga (Taavi Teplenkov) meelde, et sõltumata mis tahes poliitilistest ajaloovirvendustest on esmatähtis viibida kairos’es.
Nii nagu see mõiste märgib Kõivul selgusehetke ajavoolus, mis kontsentreerib tähendused ja haarab endasse ka mineviku ja tuleviku, võimaldab lavastus seda ka veenvalt ja tajutavalt esitada. Samuti näeb Stammgast amor fati (saatusearmastus – toim) võimalusi kinnistatuna just nimelt kohvijoomise protsessi.
Näidendi ja lavastuse rõhutatud olustikulisus paneb koguni mõtlema, kas ei kummuta Kõiv ja Pedajas siin veel üht käibivat põhitõde – lisaks Kõivu dramaturgia ebalavalisusele ja mittepsühholoogilisusele ka tema suhtumist «rahvuse asja» ajamisse.
Nagu ellujäämisõpetus
Olemuslikult siin muidugi mingit rahvuse asja ei deklareerita, pigem uuritakse sellegi tekke- ja toimemehhanisme kairos’e ja amor fati kaudu. Hoolimata sellest muudavad nende aistingulised pidepunktid aga Werneri kohviku – mis on eri aegadel kätkenud ju ka poliitilisi kirgi ja opositsioonilist mõtlemist – ning Stammgasti hoiaku mingiks ürgeestilikult konservatiivseks ellujäämisõpetuseks ajaloo keeristormide keskel.
Ometi on see üksnes kiusatus, sest Lembit Ulfsaki mäng toob selle stoilisuse välja ikkagi ennekõike ajalookulu kontsentraadina, mitte vaid inimliku hoiakuna.
Kõiv ja Pedajas ei ole «Kohvijoomisega» võtnud küll ette mingit sõnumi ideologiseerimist, kuid teksti sisu rõhutavad olustikulised ekvivalendid põhjendavad lisaks Kõivu teatripärasusele ka seda, miks kuulub lavastus vabariigi aastapäeva programmi.
Uuslavastus
Madis Kõiv
«Lõputu kohvijoomine»
Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko
Osades Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjuško, Tõnu Oja jpt
Eesti Draamateatri esietendus
5. oktoobril kinos Helios