Juhtkiri: tuti-tuti

Tüli korral peaks esmalt uskuma õpetajat

Möödunud nädalal rääkisid Tartu Ülikooli aulas presidendi kärajad haridusest, sealsetest muredest. Juttu oli õpetajatest, nende koormusest, sellestki, kuidas noori õpetajaid kooli saada ning õpetajate õigustest.

«Eesti ühiskond peab endale otsa vaatama: see töö, mida õpetajad teevad, see koormus, mida õpetajad kogevad tingimustes, kus iga nolk võib neid päevast päeva saata inimese eri kehaavarustesse, on tegelikult väga suur. Seepärast peame pingutama selle nimel, et õpetajate töötingimused muutuksid,» oli haridusminister Tõnis Lukase tõsine avaldus teemat kokku võttes.

Viljandi kutsekooli direktori, endise siseministri Tarmo Looduse käitumise vastu algatatud uurimine tegelikult vastab Lukase murele, ja mitte ainult tema omale: kui kaitstud on õpetaja? Kas nagamannil, kes koolis pidevalt korda rikub, õpetajale vastu haugub, on rohkem sõnaõigust kui õpetajal, koolidirektoril? Ega laps ju ometi valeta, on enamiku lapsevanemate esmane reaktsioon. Küll ikka õpetaja oma volituste piire ületas, arvatakse. Ent kas alati on siiski kannatajapool õpilane?

Meenutagem veel läinud nädalal Postimehes arvamust avaldanud õpetaja Küllike Lõhmuse sõnu: « Nõnda ütlevadki noored, et lihtsam on olla pätt kui tubli. Ja tõesti, üsna sageli tundubki, et kool tegeleb ainult normist kõrvalekaldujatega, ainult neil on erivajadused. Aga tubli ja töökas laps, kas temal polegi vajadust tunnivaikuse ja rahuliku töömeeleolu järele?»

Füüsiline karistamine ei tohi olla norm, see võiks olla äärmus. Kuid Viljandi juhtumis on sõna sõna vastu: ühelt poolt on jutt, justkui oleks direktor õpilase peopessa hõõguva suitsukoni kustutanud, teiselt poolelt kuuldub aga hämmastust, miks mehelikku käepigistust soovides nooruk koni kätte jättis. Ja uudise peale tulnud reaktsioone vaadates peetakse pigem süüdlaseks direktorit.

Õpetajaamet peab olema selline, mis on ihaldusväärseim. Õpetaja peaks olema autoriteet, kellele alt üles vaadatakse. See oli presidendi kärajategi tähtis tulevikunägemus. Praegu valitseb pigem olukord, kus õpilased võivad terroriseerida nii kaasõpilasi kui õpetajat, tema karistamisel aga astuvad häälekalt inimõigustest rääkima kõikvõimalikud liidud-organisatsioonid. Ükski neist ei kaitse õpetaja õigusi.

Nõustugem, et füüsiline karistus – näiteks tutistamine – peab olema äärmine abinõu. Kuid kui päevi, nädalaid kõiki segava nooruki korralekutsumiseks lihtsast rääkimisest ei aita, tuleb ka teised meetmed appi võtta. Positiivne, et minister Lukas on pigem direktor Loodust kaitsev kui hukkamõistev.