Riigikogu eelmise koosseisu ajal ette pandud põhiseaduse muudatustes jäeti kaitseväe ülemjuhataja roll tähelepanuta, kirjutab ajaloolane Allan Käro. Nüüd on teema riigikogus taas üleval.
Allan Käro: ülemjuhatajat ei pandud tähelegi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui lugeda sõnavõtte põhiseaduse riigikaitselise osa muutmise kohta 2007. ja 2008. aastal riigikogus, siis torkab silma, et peaaegu eranditult rääkisid rahvaesindajad rahuaegsest kaitseväe juhatajast, jättes sõjaaegse kaitseväe ülemjuhataja rolli tähelepanuta.
Isegi kui jutu alguses mainiti, et tegemist on mõlema – kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja – põhiseadusest välja jätmisega, siis sisuliseks minnes arutleti vaid esimesega seotud probleemide üle. Eeskuju andis siin põhiseaduse muutmise algataja president Toomas Hendrik Ilvese poolt riigikogule esitatud eelnõu seletuskiri.
Näiteks põhiseaduse nende punktide juures, kus käsitletakse kahe sõjaväejuhi ametisse nimetamist, pakuti uus võimalus välja vaid kaitseväe juhataja kohta. «Kõige loogilisem oleks lahendus, et kaitseväe juhataja nimetab ametisse Vabariigi Valitsus kaitseministri ettepanekul. Sarnasel viisil nimetatakse mitmed teisedki valitsusasutuste juhid (nt Politseiameti juht, Kaitsepolitseiameti juht, riigi peaprokurör),» seisis seletuskirjas.
Iseenesest võis oodata, et ülemjuhataja problemaatika tuleb seletuskirjas vaatluse alla vähemalt nende põhiseaduse punktide juures, mis käsitlevad sõjaolukorda ja kus rahuaegset kaitseväe juhatajat arusaadavatel põhjustel üldse mainitud ei ole (näiteks paragrahv 128).
Seletuskirjas nenditi, et eesmärk on muuta põhiseaduse sätteid nõnda, et jätta neist välja viide kaitseväe ülemjuhatajale. «Muudatus on seotud sellega, et nii kaitseväe juhataja kui ka ülemjuhataja institutsioon kavatsetakse põhiseadusest üleüldse välja jätta,» teatab seletuskiri. Ehk teisisõnu, me teeme seda sellepärast, et teeme.
Vahe kahe ametimehe vahel pole aga sugugi tühine. Kui kaitseväe juhatajat võib väga hea tahtmise korral (rõhk sõnal «väga») tõesti võrrelda teiste riigiametite, nagu politsei või kaitsepolitsei juhiga, siis sõjaaegse ülemjuhataja puhul pole see põhimõtteliselt võimalik.
Eestit ei saa siin võrrelda suurriikidega või isegi keskmise suurusega riikidega, kus sõjaväljal võitlev armee võib olla vaid osa sõjaväest ja riigiaparaadi tähelepanu on hajutatud ka muudele probleemidele. Seal pole sõjategevust juhtival väejuhil mingit vajadust kogu riiki hõlmavate volituste järele. Eestis haarab aga sõda esimestest hetkedest kogu territooriumi ja rahva.
Kuna muud edukat sõjapidamise juhtimise vormi – vaatamata aastatuhandeid kestnud katsetamisele – pole siiamaani õnnestunud leiutada, siis saab ka kaitseväel olla ainult üks selgete volitustega ja vastutusega juht. Arusaadavalt tuleb kasuks, kui sellel väejuhil on ka vastav väljaõpe ja kogemused, ehk see saab olla vaid sõjaväelane.
Ükstapuha kui nupukaid tsiviiljuhtimise skeeme me välja ei mõtle, tegelikus elus koondub sõja korral suurem osa võimu riigis vältimatult kõige kõrgema sõjaväejuhi kätte. Kahtlemata ei pea kaitseväe ülemjuhataja institutsioon olema põhiseaduses kirjas. Aga võimalus, et eriolukorras suurimat võimu omav isik riigis pole põhiseaduses isegi mainitud, ei ole samuti kõige ahvatlevam.
Loomulikult on võimalik põhiseaduse muutmise eelnõu seletuskirjast aru saada ka niimoodi, et kaitseväe ülemjuhatajat võrreldakse samuti politsei- või kaitsepolitseiameti juhiga. See aga tähendaks, et kaitseväe ülemjuhataja on sõja ajal sisuliselt kaitseministeeriumi kantsleri või isegi asekantsleri tsiviiljuhtimise all. Mis väga tulemuslikult tühistab ülemjuhatajale tema töö edukaks tegemiseks vajalikud volitused ja viimastega lahutamatult seotud vastutuse.
Aga ega seda 2007. aastal niimoodi vist mõeldudki. Võimalusega, et Eestit võib tabada suuremastaabiline kallaletung, mille puhul on vaja ülemjuhataja ametisse nimetada, tollal kehtinud riigikaitse alusdokumentides lihtsalt ei arvestatud. Selline seisukoht võeti 2003. aastal vahetult enne NATO liikmeks saamist, kui täpsustati riigi ohuhinnangut (selle kohta lähemalt «Ususõjad Eesti riigikaitses», PM 21.1.2010).
Näiteks 2004. aastal vastu võetud «Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010» nentis, et «/.../ praeguses ja lähituleviku julgeolekupoliitilises olukorras on Eesti jaoks kõige tõenäolisem sõjalist osalust nõudev stsenaarium väljaspool Eesti territooriumi toimuvad rahvusvahelised kriisihaldamisoperatsioonid, sh võitlus rahvusvahelise terrorismiga».
Sellisel juhul on kõik loogiline, välismaal võitleb vaid väike osa sõjaväest, mille juhtimiseks vajalikke volitusi ja vastutust pole tõesti vaja põhiseaduse tasemel kirja panna. Lihtsustatult, kui sõjapidamise vajaduse Eesti pinnal võib välistada, siis pole vaja ka kaitseväe ülemjuhataja küsimusega tegeleda.
Paraku muudeti 2008. aasta Vene-Gruusia sõja järel taas kord ohuhinnangut (ja uuendati ka riigikaitse alusdokumente). Mis iseenesest poleks pidanud tulema just suure üllatusena, sest ohuhinnang ongi selline asi, mis võib hetkega muutuda. Seda erinevalt põhiseadusest, mis eeldatavasti on mõeldud sajanditeks ja kus tegeletakse ka selliste stsenaariumitega riigi elus, mis igal ajal aktuaalsed ei ole.
Aga selleks põhiseaduse muutmine läbi kahe riigikogu koosseisu mõeldud ongi, et anda võimalus järele mõelda ja hinnata, mis on ettepaneku juures püsiväärtusega ja mis mitte.