In memoriam: Lembit Valt

Lembit Valt Foto: Repro

2. VIII 1934  –  21. X 2008

Lahkunud on eesti filosoofia suurmees, eesti teadusfilosoofia koolkonna alusepanija, Õpetaja.

Lembit Valt sündis Uue-Saaluses Haanjamaal, lõpetas Vastseliina keskkooli ja Tartu Ülikooli füüsikaosakonna 1957. aastal optikateoreetikuna. Oma akadeemilist karjääri alustas ta küll füüsikaõppejõuna, ent juba aspirantuuris pühendus füüsika ja laiemalt teaduse tunnetusfilosoofia tundmaõppimisele ja peatselt ka arendamisele.

Kandidaaditöös ning selle arendusena avaldatud artiklites ja monograafias andis ta modelleerimismeetodi uurimisse sellise panuse, mis tõstis ta kiiresti valdkonna üleliidulisse tippu, ja sedakaudu, vastavalt tollastele võimalustele, tunnustatud rahvusvahelisele tasemele.

Edaspidi loomulikult uurimisala laienes, ent Lembit Valdi võrratu teadusajalooline interdistsiplinaarne eruditsioon, suutlikkus keerulisi probleeme algupäraselt lahendada ja aval suhtlemine lubasid ühel Eestimaa mehel palju-palju kordi ainukese esindajana väljastpoolt Moskvat ja Leningradi osaleda väikeste delegatsioonide liikmena teadusfilosoofia rahvusvahelistes tippüritustes. Suurtest maailmakongressidest rääkimata.

Väga andekalt inimeselt ka nõutakse väga palju. Eestis oli ta vähemalt kolm aastakümmet laialt teada-tuntud ka väljaspool akadeemilist töökeskkonda. Tema avalikud loengud olid ülimalt nõutud, publitsisti-, toimetaja-, juhendaja-, konsultandi-, retsensendi- ja entsüklopedistitöö meie kultuuriruumis kõrgeimal tasemel. Ühes inimeses sulasid ühte teadlase asjatundlikkus ja kriitilisus, filosoofi erudeeritus ja mastaapsus, akadeemilist ja publitsistlikku meistristiili valdav autor, kuulajaid vaimustav lektor, õpilaste poolt imetletud tark õpetaja, põhisuundumustes nõudlikult järjekindel, ent igapäevatöös inimlikult tolerantne kollektiivi juht. Ühiskondlikke nõukogusid ja üritusi, mille tööd tal tuli juhtida ja korraldada, oli ülemääragi palju. Kõik see röövis jõudu ja vabadust omaenda kirjatööks. Aja selekteeriv toime on ju julm: järelpõlvede mälus filosoofi kõneldud ja õpetatud pärand, ka üks väljapaistvamaid meie kultuuriruumis, kipub kiiresti tuhmuma…

Õppejõutöö ja filosoofiakateedri juhatamise järel Tartu Ülikoolis sai Lembit Valdist 1970. aastal tallinlane. Ta rajas teaduste akadeemia ajalooinstituudis filosoofia sektori ja juhatajana kujundas  ka selle

uurimissuunad. 1981. aastast määrati ta kraadiõppureid ja dissertante õpetava Teaduste akadeemia filosoofiakateedri loojaks ja juhatajaks. Aastast 1993 oli ta TLÜ teadusloo ja teadusmetodoloogia professor, 1997. aastast emeriitprofessor. Peale üliõpilaste koolitas Lembit Valt kooliõpilasi Õpilaste Teaduslikus Ühingus, õpetajaid nende täiendusinstituudis, meedikuid, ajakirjanikke, paljude erialade teadlasi jpt metodoloogiaseminarides. Kõva viiekohaline arv on see Eestimaa keskmise ja eakama põlve haritlaste vägi, kes temalt ligi poole sajandi jooksul filosoofia- ja teadusõpetust saanud.

Lembit Valt ise ja paljud tema õpilased olid juhtivalt tegevad Eesti iseseisvuse taastamises. Tema vastutulelikus isikus olid ta rikas elukogemus ja vahe analüütiline mõistus abivalmilt saadaval ka emeritus’e-aastatel.

Kolleegide, õpilaste ja sõprade nimel

Ülo Kaevats

Hüvastijätt 27. oktoobril kell 13.30 Pärnamäe krematooriumis.