Kiirlaenaja võlasumma kasvab imeväel

Kiirlaenuga kaasnev tagasimaksukoorem võib elupäevade lõpuni maadligi suruda. Foto: Toomas Huik

«Maksan nagu tühja kotti, võlasummad kasvavad edasi. Õhtul on maksehäirete registris kirjas üks summa, järgmisel hommikul on lisan­dunud mitu tuhat krooni.»

Nii kirjeldab oma elu kolme lapse ema, kel peaks olema käes elu parimad aastad: ta näeb hea välja, lapsed kasvavad tublilt ning mees püsib truult ta kõrval. Palk ei ole küll kunagi suur olnud, aga millestki olulisest pole puudust ka olnud.

Tegelikkus on aga trööstitu – ta on võlgu ligi kümnele kiirlaenufirmale, kes omakorda on võlgade sissenõudmise andnud inkasso kätte. Iga päev tuleb inkassofirmadelt 2–3 nõudlikku või isegi ähvardavat kõnet. Mõni firma käib ka ukse taga, kuigi naine teeb enda sõnul kõik, et võlad tasuda.

Halastamatu nõiaring

Miks igati normaalset elu elanud naine SMS-laenude küüsi langes, ei oskagi ta vastata. «Esimest korda võtsin SMS-laenu 2006. aasta sügisel, aga siis sai see õige pea ära makstud. Alguses ei olnud küll mingit probleemi,» meenutas naine.

Laenusummad olid vahemikus 3000 kuni 10 000 krooni. Suuremad neist on võetud SMS Laenust, Koduliisingust ja Credit 24st, väiksemad summad aga Raha24st, Hanselaenudest ning SMS Moneyst.

Paraku sattus ta libedale teele, kus ühe võla maksmiseks tuli hakata võtma laenu teisest firmast. Seejärel kolmandast ja nii edasi, kuni ring korduma hakkas. Lõpuks ei käinud jõud enam laenudest üle.

«Selle aasta algul otsustasin, et enam ühtegi laenu ei võta ja pean võlgadest välja rabelema,» rääkis naine. Nüüd on tal mitu töökohta, kus rabab varahommikust hilisõhtuni, lapsi on viimastel kuudel näinud vaid hilisõhtul või varahommikul.

Iga kuu püüab ta tasuda vähemalt 6000 krooni inkassofirmadele, mõnedega on teinud tagasimaksegraafiku. Vähese ülejäänuga tuleb peret toita.
Naine tunnistab, et ei otsi oma murest ajakirjandusele rääkides kaastunnet ega rahalist abi: «Olen olnud ise rumal,» tõdeb ta. Ning loodab, et võlad ei jääks laste maksta, kui tema endaga midagi peaks juhtuma.

Paraku tundub, et nõiaringist polegi väljapääsu. «Mõtlen vahel, kas ma tõesti ei lugenud laenutingimusi põhjalikult või on tegemist inkassofirmade õigusega küsida aina suuremaid summasid,» selgitab naine. Tema põhivõlg küünib kokku ligi 60 000 kroonini, kuid  lisanduvad intressid ja viivised kasvatavad summat mitu korda.

Pankrot päästaks

Hätta sattunud naine ei mõista, kuidas võlasummad nii palju kasvada saavad. Mõnigi neist on kerkinud lühikese ajaga 3–4 korda: 7500 kroonist on saanud 25 000, 10 000 kroonist 30 000. Samas püsivad mitmes inkassofirmas võlasummad kogu aeg ühes suuruses.

«Ühele inkassofirmale maksin iga kuu graafiku alusel kindla summa, siis võttis uus firma võlad üle,» tõi ta näite. Põhivõlg oli 4000 krooni, koos intresside, viiviste ja inkassofirma menetlustasudega kasvas see 9000 kroonini. Uus inkasso esitas aga võlasummaks juba 15 000 krooni. «Ma ei saa aru, kuidas 6000 krooni otsa tuli,» oli naine nõutu. Senine graafik ja tasutud summad ei tähendanud midagi.

Seda, mille alusel maksehäirete registris summad kasvanud on, ei ole mitmed firmad talle selgitada osanud. «Ühele firmale oli mu võlg 7000 krooni, järgmisel hommikul vaadates oli 9000 ja kahe päeva pärast juba 17 000 krooni. Ma ei saa aru, kuidas on üldse võimalik võlga ära maksta,» rääkis ta.

Naine küsis abi maksehäirete registri infotelefonilt, sealt vastati, et erinevatel firmadel ongi võla kasvatamiseks oma süsteem. Ühest inkassofirmast, kus naise 10 000-kroonine põhivõlg 30 000 kroonini kerkis, sai ta järgmise vastuse: intressid üle 9000 krooni, viivis 8000 ja menetlustasu 3000 krooni.

Naine tunnistas, et päris iga kuu pole ta kõikidele firmadele suutnud makse siiski tasuda. Luksust nende peres ei tunta, elatakse äärelinna väikeses üürikorteris ning laenu sai võetud perele vajalike ostude tarvis.

Praegu tunneb ta end kui kurjas muinasjutus – maksa palju tahes, aga võlg ei vähene. See ei takista pereemal unistamast, et ehk 5–10 aastaga õnnestub võlavanglast vabaneda. Pärast seda oskaks ta elu teistmoodi hinnata.

Juhtumit kommenteerinud Factum Inkasso OÜ kliendihalduri Madis Millistvere väitel ei tohiks võlasumma kuidagi kerkida 6000 krooni võrra, kui nõue ühest inkassofirmast teise üle läheb.

«Üks asi, mis selle pere puhul võiks aidata, on eraisiku pankroti väljakuulutamine,» ütles Millistvere. «Kui inimesel tegelikult kinnisvara ja olulist vallasvara pole, siis ega pankrot tema jaoks midagi suurt kaasa toogi.»

«Kohus otsustab, et kuulutame pankroti välja, ja müüakse nii palju vallasvara, kui inimesel on,» jätkas Millistvere. «Niisugune on kõige lihtsam lahendus, elatusraha peab kohus kindlasti alles jätma.»

Kommentaar

Ivar Tammemäe
Intrum Justitia tegevdirektor

 Esitatud andmete põhjal ei saa ma tõesti aru, kuidas on summad saanud niiviisi kasvada, nagu siin kirjeldatud on. Intrum Justitia  teenindatavate SMS-laenu firmade näitel võin kindlasti väita, et võlgnikele esitatavad viivised ja sissenõudekulud ei ületa maksmata põhivõlgnevust.

Selles olukorras siin oleks kõige targem lasta end kohtusse kaevata või pöörduda ise kohtu poole. Ainult sellisel juhul on võimalik summade üle vaielda ning nõuda selgitust nii nende suuruse kui ka tekkepõhjuste kohta.

Põhimõtteliselt on alati olemas risk, et küsitakse just nendelt võlgnikelt, kes maksavad – põhjendamata seejuures oma nõudmisi. Ma ei välista, et ka meie tegevusalal võib olla niisuguseid firmasid. Siin on aga tegemist nii suure segadusega, et kohtu sekkumiseta väljapääsu ei olegi.

Indrek Niklus
justiitsministeeriumi nõunik

Antud olukorda on meil raske kommenteerida – esitatud asjaolude pinnalt on väga ohtlik anda hinnanguid inkassofirmade tegevusele.
Selgitaksime ainult nii palju, et inkassofirmad kui võlausaldajad või nende esindajad võivad ja kindlasti esitavadki võlgnikele igasuguseid nõudeid, mis alati ei pruugi olla põhjendatud.

Seetõttu peaks inimene tegema endale selgeks, kui palju ta tegelikult võlgneb, ja selle osa tasuma. Kui võlgnik on veendunud, et ta rohkem ei võlgne, siis ärgu enam tasugu, ja inkassofirmade ähvardused, mis võivad küll olla ebameeldivad, ei saa halbu tagajärgi kaasa tuua.

Kohtulahendita ei saa inkassofirma võlgniku vara (kinnisasjade, pangakontode jne) kallale minna. Seega jääb inkassofirmal üle üksnes kohtusse pöörduda, kus langetatakse otsus, kellel on õigus ja kui palju tuleb tasuda.

Selle soovituse juures on ilmselt kõige küsitavam punkt võlgniku enda hinnang – kui palju ta võlgneb ja kui suur on see «õige» summa, mis tasuda tuleb.

Ilmselt ei suuda õiguslike eriteadmisteta isik siin paikapidavat seisukohta võtta. Seetõttu on soovitav, et võlgnik pöörduks näiteks mõne õigusnõustaja poole.

Muidugi võib see üht-teist maksma minna, aga ilmselt on nii ikkagi odavam kui arusaamatute nõuete alusel inkassofirmadele raha maksta.
Inkassofirmade tegevuse kommenteerimiseks võib lisada seda, et nende tegemisi reguleerivad üldised õiguslikud ettekirjutused. Kui nad ületavad hea ja lubatava võlgnevuse meeldetuletamise piiri ning hakkavad võlgnikku ähvardama, siis võib see olla karistatav ning võlgnik peaks abi saamiseks pöörduma politseisse.