Christoph Kolumbus elab!

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mängitakse Kolumbuse aega: Daniel (Carlos Aduviri) aktsioonis.
Mängitakse Kolumbuse aega: Daniel (Carlos Aduviri) aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Otse ja keerutamata teatab hispaanlanna Icíar Bollaíni film «Keelatud vihm» («También la lluvia»), et kolonialism, vähemalt Ladina-Ameerikas, elab edasi, vahet pole, olgu see «neo-» või «post-». Näiteks võivad rahvusvahelised korporatsioonid ära osta kogu vee, tõstes selle hinna lakke, nii et indiaanlased kuivale jäävad. Kolonialism on seegi, kui kasutatakse ära kohalikku odavat tööjõudu, makstes vaeva eest sandikopikaid.



Nii juhtub ka «Keelatud vihmas». Boliiviasse sõidab filmi väntama hispaania võttegrupp, idealistlik režissöör Sebastian (Gael Garcia Bernal) ja küünikust produtsent Costa (Luis Tosar), kavas on lindile põlistada Kolumbuse avastusretked, näidata, kuidas Kolumbus kõndis üle indiaanlaste laipade.

Eesmärk on üllas, ainult et silmakirjalik – suur kunst pimestab, indiaanlaste tegelik elu huvitab üksnes sõnades, nii palju kui filmi õnnestumise jaoks tarvis. «Odavalt saime,» rõõmustab Costa, kes maksab kõrvalosatäitjatele närused kaks dollarit päevas.

Siis murrab tegelik elu võtetesse sisse, linnas, mille lähedal filmi vändatakse, puhkeb mäss – see on pärit tõsielust, «Keelatud vihm» tõukub aastail 1999–2000 Cochabambas aset leidnud nn veesõdadest, kus elanikud tõusid üles veevärgi erastamisega kaasnenud hüppelise hinnatõusu vastu. Mässu üheks ninameheks on Daniel (Carlos Aduviri), kes mängib filmis indiaanlaste pealikku, kelle Kolumbus laseb koos ristiga ära põletada.

Paralleelid oleviku ja mineviku vahel osutuvad üha selgemaks, lõpuks ei jää võttegrupil üle muud kui tõdeda, et nende kunst, mis peaks indiaanlasi õilistama, ei huvita kedagi, kõige vähem indiaanlasi endid. Palju olulisem on vesi – sellel on suisa elu hind. Võttegrupp pageb tagasi Hispaaniasse, nad kardavad oma elu pärast, jääb ainult Costa, kelle mõttemaailm teeb filmi lõpuks läbi muutuse.

Icíar Bollaín jäi meelde filmiga «Võta mu silmad», häiriva pilguheiduga perevägivalla nõiaringi, milles Luis Tosar heitles üha kasvava agressiivsusega enese sees. «Keelatud vihm» on skemaatilisem, ei häiri, kuid ka ei alahinda vaatajat, räägib olulistest asjadest. Kripeldama jääb küsimus, mis võib osutuda määravaks: mitu dollarit päevas maksis indiaanlastele «Keelatud vihma» produtsent?

Uus film kinolevis
«Keelatud vihm»

Režissöör Icíar Bollaín
Hispaania 2010
13. maist Tallinnas Sõpruse kinos

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles