Mis ma ikka heietan, et olen viimase aja jooksul mõnulenud «Ivan Orava mälestuste» uue väljaande, Armin Kõomäe novellikogu «Nägu, mis jäi üle», Rooste meie sajandi armastusluule raamatu ja Liisi Ojamaa asfaldialuse kogu special edition’iga. Samamoodi pole vaja rääkida sellest, kuidas meel rõõmsaks läks päeval, mil käpad multikunstniku Asko Künnapi «Su ööd on loetud» peale panna sain.
Või kuidas eesti soomlane Mika Keranen oma trükivärske lastekrimkaga «Varastatud oranž jalgratas» meile täiesti uue kirjandusžanri avas. Tark lugeja teab nagunii, et hea kirjandus on hea ja et suurepärane on suurepärane, annaks jumal ainult käsi raamatud ligi kahmamaks ja mõistust neid lahti tegemaks.
Räägin hoopis sellest, et möödunud nädalal toimus üle-eestiline kirjanike tuur. Seitse ekipaaži vastavaid asjapulki sõidutati mööda maad ringi ja pandi raamatukogudesse rahvale kaemiseks välja. Mina käisin koos Veiko Märka, Aarne Rubeni ning Aapo Ilvesega mööda Ida- ja Lääne-Virumaad. Kahe päeva jooksul esinesime neljas linnas, lugesime, etlesime, surusime käsi ja kohtusime lugejatega.
Kui nüüd üldse mitte pöörata tähelepanu faktile, et neli esinemist kahe päeva jooksul on keskmiselt laisa luuletaja jaoks täitsa mitu, oli tuur ikka väga elamusterikas. Täiskuualuses Jõhvi linna eelses tuulepargis sõitmist ei tule tartlasel ju tihti ette, kui just asja pole, eksole. Ja rääkige te Kirde-Eestis nii palju kollilugusid, kui tahate, libahunte ikka ei olnud, samuti ei saanud keegi aidsi ega venelaste käest peksa-sõimata.
Olid hoopis uma kiilt kõnõlõvad kapilõunaeestlased, naeratavad inimesed tänavatel, imeilusad väikesed raamatukogud ning üllatavalt suurearvulised ja osavõtlikud publikud. Ja mis vahet seal on, et pubi baaridaam eesti keelt ei oska, kui söögid-joogid «esimese Eesti» hinnaskaalast poole odavamad on.
Ahjaa – Kohtla-Järvel on söekaevuri kiivrilambi kujuline veetorn ja Aarne Rubeni vanaisa oli Baruto vanaisa vend. Ma seda veel eelmisel nädalal ei teadnud. Elamus missugune.