Richard Brautigani «Arbuusisuhkrus» teatrilavale toomine pole risk mitte üksnes teose eepilisuse ja autori ebalavalise väljenduslaadi tõttu, vaid ka sellepärast, et Brautigani omaaegne hoiatus on vahepealse nelja aastakümnega omandanud lisakontekste.
Lavastaja Jaanus Rohumaa sõnum, et tuleb lõpetada enesemääratlemine vastandumise kaudu, mis külmutab maailma paljususes peituva elujõu ja eirab seega nii inimloomuse lähtepunkte kui ka perspektiivi, haakub ideeliselt igati Brautigani (anti)utoopiaga, kus üks sekt lihtsalt välistab osa inimloomusest kui «rudimendid», teine sekt saab küll aru selle vaateviisi piiratusest, kuid suudabki kaevuda vaid sellesse ballastmaterjali.
Rohumaa kui idealist
Mõlemad sektid on aga võrdselt eemaldunud «aukartusest elu ees». Arbuusisuhkrus elavad lillelapsed on oma hermeetilises utoopias kaotanud isegi võime tunda inimlikke tundeid ja tajuda seetõttu ka surma lähedust, mis teeb võimalikuks nende kaaslase elust lahkumise sisuliselt nende endi silme all.
Samas kui minevikku küll mäletav, kuid sellegipoolest tulevikuta elav inBOILI kamp on sellest eemaldunud teises suunas, nähes surmas ainsat meeltega tajutavat reaalsuse ilmingut: «Tapan end, järelikult olen olemas.» Mõlema mõttelaadi kokkupuuteid kohtab üha rohkem ka tänapäeval.
Lavastus on maitsekas ja valitud mänguvõti stiilipuhtalt välja peetud, kuid tekitab oma taotluslikus skemaatilisuses küsimuse, kas me peaksime ühiselt naerma selle tõttu, et Brautiganil oli 40 aastat tagasi õigus, või tuleks meil püüda tema prohvetlikkust tänapäevani avardada.
Lavastus tegeleb pigem esimesega, jäädes teise ülesande täitmiseks pisut steriilseks. Lavale oli kantud küll Brautigani väljendusstiil, kuid see on jutustajate kaasamise ja karikeeritud näitlejamängu kaudu sedavõrd rafineerituks lihvitud, et kaotab Brautigani napist väljendusest üldistusjõu.
See nihe kontseptsiooni ja lavategelikkuse vahel mõjub umbes nii, nagu mõni maailmaparandaja juhinduks näiteks Ken Wilberi integraalsest psühholoogiast, kuid kritiseeriks selle abil üksnes ajalugu, püüdmata võtta tänase tarbeks kasutusele selles soovitatud vaimseid praktikaid.
Lavastuse mõju on võrreldav Barbet Schroederi kuulsa filmiga «More», kus Pink Floydi muusika saatel kujutatakse iseenesest huvitava esteetikaga ja ilma ülemäärase kujundlikkuseta staatilises kulgemises hipipõlvkonna hääbumise lugu, kuid ideelises plaanis mõjub see pigem ajastudokumendina.
Rohumaa kontseptsioon ei ole mitte aegunud, vaid realiseeritud liiga idealistlikult positsioonilt, justkui valgete kinnastega, jättes tähelepanuta, et tänapäeva maailmas, kus heaoluutoopiad ei põhine enam ego surmamisel ja meelte taltsutamisel (olgugi et ka hipidel jäi see üksnes loosungiks), on kujund akustilise ja elektrikitarri vastandumisest natuke jõuetu.
Lavastuse keskkond on minaSURMA sekti poole sedavõrd kaldu, et teise äärmuse esindaja inBOIL (Argo Aadli) mõjubki peaaegu ainsa inimliku tegelasena. Õnneks suudab vastaspoolusi tasakaalustada ka Margaret (Hele Kõre), kes kannab kahtlusi, mis ta surmani viisid. Tänu neile tegelastele säilitab lavastus kontaktivõimaluse publikuga, keda nähtu peaks ärgitama edasi mõtlema.
Ka Aime Undi stsenograafia loob veenva tajukeskkonna: kontrast kolasse mattunud unustatud töökoja ja läbivalgustatud oktagrammi kohal oma utoopiasse uskuvate minaSURMLASTE vahel – üsna jõuline kujund, andmaks edasi vastuolu täiuslikkust, lõpmatust ja taastulemist jutlustava ideoloogia ja selle resigneerunud teostuse vahel –, kuid näitlejate tegevus jäi sellega nihkesse.
Nostalgiline rekonstruktsioon
Brautigani raamat oli prohvetlik, see ennustas juba 1968. aastal ette nii hipiajastu hääbumist kui kas või Jonestowni tragöödiat – viimasetaolisi sekte tärkab tänapäevalgi. Ilmselt on aga keerukamaks muutunud arbuusisuhkru ja minaSURMA ideoloogiline kontekst ise.
Hipidel oli ego lõhkumine lipukirjaks, mille pinnapealne tõlgendus ja väärkasutus juhtis nad mõne aastaga ego surma asemel üledoosini. Jonestowni Unustatud Töökoda, mis tõestas, et inimfaktorit ei saa üheski sektis steriliseerida, jõudis oma manifestini alles kümne aasta pärast.
Lavastajal on õigus, et inimteadvuse dualism juhib üksnes surma, mitte ego tapmisega saavutatud meeleparanduseni, kuid kuna tänased heaoluretseptid ei lähtugi ego surmamisest, on Brautigani üksüheses lavamudelis raske näha hoiatust. Pigem on see 40 aasta taguse problemaatika nostalgiline rekonstruktsioon.
MinaSURMA seltskond on muudetud natuke liiga groteskselt veretuks, nii et vaatajana on raske tajuda ähvardavat ohtu, samastada seda utoopiat nüüdsete algatustega, mis inimloomuse eri tahke «seadustada» või «välistada» püüavad. Ilmselt ei põhine meie praegused utoopiad enam uskumusel, et tiigreid ei ole.
Uuslavastus
Richard Brautigan
«Arbuusisuhkrus»
Lavastaja Jaanus Rohumaa. Dramaturg Maria Lee Liivak. Kunstnik Aime Unt. Tõlkija Enn Soosaar. Muusikaline kujundaja Veiko Tubin
Esietendus 22. novembril Tallinna Linnateatris