Juhtkiri: kallid ravimid

Maa-apteegid vajavad enam tähelepanu

Ravimite käibemaksu tõus viielt protsendilt üheksale enamikku meist, kes me patsientidena arsti juurest apteeki kõnnime, otseselt jalust ei raba. See, et 300-kroonise arstirohu ostul tuleb uuest aastast laias laastus üks Hurt rahakotist rohkem välja sikutada, ei tundugi nii hull. Kuid hinnad kerkivad viimasel ajal kõikjal hoogsalt ning just sel taustal tundub riigi pandud lisakoorem tundlikus valdkonnas julm – kas pole niigi rasked ajad.

Muutusi põhjendasid eelnõu autorid seletuskirjas sellega, et «käibemaksusoodustus on reeglina ebaefektiivne ja kallis moodus mingi toote või teenuse kättesaadavamaks tegemiseks ühiskonna teatud liikmetele ega oma üldjuhul soovitud mõju». See võib õige olla nii-öelda tavatingimustes, kuid Eestis on palju väikeasulates ja maal asuvaid apteeke, kelle käekäiku kõnealune otsus – käibemaksusoodustuse vähenemine – vägagi mõjutab. Võib-olla isegi nii, et apteek tuleb sulgeda.

Seega ei ole jutt ravimite kohalikele elanikele rohkem või vähem kättesaadavaks tegemisest, vaid pigem sellest, kas piirkonnas on üleüldse võimalik ravimit osta. Olgu või lihtsat peavalutabletti. Just neile tuleks muudatuste puhul tähelepanu pöörata. Sest apteegil ja apteegil võib Eesti tingimustes olla suur vahe.

On üsna selge, et juba pikki aastaid samana püsinud ravimite jaemüügi juurdehindluse piirmäärade tõstmisest (ehk uuest hinnatõusust) pole lähiajal juttu. Pealegi poleks sellest sammust väikeapteekidele kuigi suurt tolku, sest nende klientuur loeb juba praegu hoolega iga krooni. Küll aga võidaksid eeskätt suuremate linnade suurte käivetega apteegid, kel niigi üsna kopsakad kasumid.

Olukorra muudab keerukamaks ka see, et kuna tulevik on digitaalse retsepti päralt, vajavad just maa-apteegid investeeringuid – arvuteid, tarkvara jne. Mõnikord aitab neid see, kui ollakse mõnes suuremas müügiketis. Samas võib kett olla ka takistuseks, näiteks hinnakujunduses – enamasti ollakse sel juhul seotud ühe hulgimüügifirmaga.

Kuigi kohalikele elutähtis, on apteek siiski äri nagu iga teine, mis teeb vahetu toetuse, näiteks omavalitsuselt, küsitavaks. Üks võimalik tee oleks teatud apteegile eriomaste nõuete leevendamine ning õnneks kõnelevad sotsiaalministeeriumist tulevad teated, et sellega ka tegeletakse. Pole ju tõesti mõtet eriruumidel ja laborisisustusel ravimite valmistamiseks, kui seda läheb tarvis kord kolme nädala jooksul. Vajadusel saab niisuguse ravimi kohale tellida suuremast apteegist.

Kaaluda tasuks siiski ka teatud lihtsamate käsimüügiravimite müüki kohalikus kaupluses – nii nagu see juba toimib mõnes teises Euroopa riigis. /