Kersti Kaldmäe: klassis korra hoidmiseks ei piisa alati sõnadest

Jüri gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Kersti Kaldmäe leiab, et enamik õpilasi on toredad ja teadmishimulised, kuid 7.–9. klassis on alati üks-kaks last, kellel on probleeme tunnikäitumisega ning kes segavad ka teiste õppimist Foto: Liis Treimann

Jüri gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Kersti Kaldmäe ütleb intervjuus Sigrid Kõivule, et tänapäeval pole õpetajal õpilase korrale kutsumiseks muud vahendit kui kena jutt. Kahjuks on lapsi, kelle puhul jääb sellest väheks.

Õpetajaskond ütleb, et neil pole võimalusi õpilaste korrale kutsumiseks koolis. Mis on koolisüsteemis nii valesti, et õpetajad end klassi ees juba abitult tunnevad?

Kala hakkab mädanema peast, kõnealusel juhul tähendab see, et meie riigis on esikohal materiaalsed väärtused, mitte vaimsed. Praegune maksupoliitika ei soodusta mittetootva sfääri arengut ja just sellesse sfääri kuulub ka haridus. Kui aina tahetakse tulumaksumäära alandada, siis kahanevad ka riigi tulud ja järjest vähem jääb raha haridusele, kultuurile, turvalisusele jne. 

Erivajadustega laste arv suureneb pidevalt ja praegused mammutklassid ei sobi kõigile. Siinkohal ei pea ma silmas mitte lapsi, kes on haiged, vaid tähelepanu- ja käitumishäiretega lapsi, samuti jääb vähe aega väga tarkadele lastele. Teistest targemal lapsel hakkab tavaklassis igav. Käitumishäiretega laps segab tavaklassis teisi lapsi ega lase ka neil õppida. Ent lastele tegelikult ju meeldib õppida! Nii peabki käitumishäiretega laps saama õpetajalt rohkem tähelepanu, et ta suudaks keskenduda ja antud ülesandeid täita.
Selliste laste jaoks peaks koolidel olema võimalus luua väikeseid, kuni kümne õpilasega klasse. Praeguse koolide rahastamise juures säärane võimalus puudub.

Millised võimalused õpetajal tegelikult kellegi korrale kutsumiseks on?

Õpetajal ei ole praegu kuigi palju võimalusi õpilase tunnikäitumist mõjutada. Koolide kodukorrad on erinevad, kuid üldiselt on õpetaja käsutuses ainult suulised meetmed. Õpetaja saab lapsega viisakalt rääkida, saata direktori jutule, kutsuda konflikti lahendamise juurde abiks klassijuhataja, võtta vanematega ühendust. Ja see ongi kõik.

Ennevanasti olid koolides levinud karistusviisideks kepihoobid või herneste peal põlvitamine. Kas peaks ihunuhtluse taastama? 

Ihunuhtluse uuesti sisseseadmist loomulikult ei saa pooldada. Nii võib asi käest täiesti ära minna.

Ent näiteks USAs saab käitumisprobleemidega lapse koolist ja õppetööst ajutiselt eemaldada. Sel ajal vastutavad vanemad, et laps vahepeal õpitu omandaks ja edasi jõuaks. Eestis aga peavad õpetajad tunnist puudunud õpilase ise järele aitama ja see tähendab muidugi lisatööd. 

Aga klassist välja saatmine? Istuma jätmine?

Õpilast klassist välja saata ei saa. Seadus seda otseselt ei keela, kuid levinud tõlgendamisviis on, et igal lapsel on õigus haridusele, mida ta ukse taga seistes ju omandada ei saa. Seda esiteks.

Teiseks, õpilane on koolis õpetaja vastutusel. Nii et kui aineõpetaja saadab õpilase ukse taha ja seal õpilasega midagi juhtub, sest keegi ei valva tema järele, on see õpetaja süü.   
Üldiselt ei saa enam õpilast ka klassikursust kordama jätta, see on lubatud vaid äärmuslikel juhtudel. Varem oli nii, et kui tunnistusel oli kolm kahte, siis jäi õpilane klassikursust kordama. Nüüd olgu või kümme kahte, ent kui lapsevanem sellega nõus pole, siis last istuma enam ei jäeta. Klassikursust kordama jätta saab ainult lapsevanema nõusolekul.

Ent oma kogemustest võin öelda, et hirm istuma jääda töötas mõjutusvahendina üsna hästi. See sundis õpilast vähemalt miinimumi peale pingutama. Mulle on üks õpilane täiesti otse öelnud, et oh, oleks ma teadnud, et istuma jätta ei saa, ma poleks üldse pingutanud.

Mis saab sellest kahemehest edasi? Seadus kohustab meid õpilast koolis hoidma 17. eluaastani, kuid see ei tähenda, et õpilane koolis käiks. Tema olukord muutub järjest hullemaks, sest järgmises klassis ei saa ta enam üldse hakkama, tulevad põhjuseta puudumised, kambad jne ning noor langeb koolist välja. Jälle üks inimene, kes ei oska midagi ega suuda end seaduslikul teel ära elatada.

Istuma jäämine muidugi ei meeldi lapsele, kuid oleme kaldunud teise äärmusse – soovides lapsele head, oleme loonud olukorra, et ta võib koolis ära käia ka midagi õppimata.

Ka need õpilased peaksid ju ikkagi mingi hariduse saama?

Sellised õpilased vajaksid võimalust kutseõppeks. On ka selliseid lapsi, kellel polegi nii suuri vaimseid võimeid, et tavakoolis hakkama saada. Kuid see pole takistus elukutse omandamisel. Ja ametiõppe kõrval saab veel lisaks põhiharidust anda. Ent see eeldab, et kutseõppesüsteem on valmis neid õpilasi vastu võtma. See omakorda eeldab lisaraha haridusse.

Kui palju selliseid käitumishäiretega lapsi praegu koolides on?

Ärge saage minust valesti aru – enamik õpilasi on toredad ja teadmishimulised, kuid 7.–9. klassis on alati üks-kaks last, kellel on probleeme tunnikäitumisega ning kes segavad ka teiste õppimist. Tihti puudub neil ka toetav kodu ja paraku kipub kool olema seegi koht, kus keegi üldse esimest korda nende vastu mingit huvi tunneb. Ja nemad võtavadki suure osa õpetaja ajast.

Kuid iga laps, ka hea laps, tahaks ju õpetaja tähelepanu. Samuti ootavad kõik vanemad koolilt tagasisidet. Aga õpetaja reaalne töökoormus paar aastat tagasi tehtud küsitluse järgi on 50 tundi nädalas normkoormuse juures. Enamik õpetajaid töötab üle normkoormuse. Kui ta õpetamise kõrval tegeleb ka probleemsete õpilastega, siis ei jää tal aega oma kodu jaokski. Et õpetajal oleks võimalik rohkem tegeleda individuaalselt erivajadustega õpilastega, tuleb õpetajate nädala tunnikoormust vähendada.

Eraldi läbivaatamist vajaks ka noorte õpetajate ettevalmistus. Noor pedagoog tuleb praegu kooli pärast kolme aastat ülikoolis. Tema enesekehtestamisoskus on nõrk, tal pole kogemusi, kuidas klassiga hakkama saada. Õpetajakoolitus peaks kestma viis aastat ja see peaks hõlmama ka ettevalmistust psühholoogias ja metoodikas. Samuti peaks praktika osakaal olema tunduvalt suurem. Noored õpetajad on täis idealismi ja siirast soovi õpetada, kuid nende kohtumine reaalsusega on üldiselt karm.

Nii et õpetajate koormust arvestades võiksid lapsevanemad pidada kooli positiivseks hinnanguks seda, kui neil pole kunagi õpetajaga mingit kontakti olnud?

Jah, põhimõtteliselt küll.

Kas kool lapsevanemaid mõjutada ei saa?

Paljud koolid küll korraldavad lapsevanematele tasuta koolitusi ja loenguid, et ka neid õpetada. Kuid sinna tulevad tavaliselt need vanemad, kelle lapsega koolis probleeme pole. Murelaste vanemad üldiselt ei tule kohale.

Muidugi, tänapäeval teevad inimesed palju tööd ja lapsevanemad tahavad oma lastele kõike pakkuda. Kuid asjadest ei ole kasu, kui laps ise on hooletusse jäetud ning tal on õpi- ja käitumisraskused.

Samas ei võeta õpetaja juttu sageli kuigi tõsiselt. Tihti tulevad lapsevanemad koju nii hilja õhtul, et neil puudub igasugune ülevaade oma lapse päevastest tegevustest. Aga ilma kodu abita ei saa kool lapse probleeme lahendada. 

Õpetajana tekib mul aeg-ajalt küsimus, millega vanemad küll tegelevad, et neil on nii vähe aega lapse jaoks. Ükski inimene ei suuda kogu aeg tööl olla! Lapsevanema vastutus peaks olema palju suurem, kui ta on praegu. Lapsevanem peab suutma kasvatada oma last selliselt, et kõik lapsed klassis saaksid õppida.

Lapse ja vanema suhe on väga tähtis. Kui see tugineb vastastikusele lugupidamisele ja vanemal on lapse jaoks aega, siis üldiselt pole ka probleeme. Ja vanem võiks rohkem kuulata kooli, sest koolitöö on koostöö. Ent seda kõike ei saa ju seadusesse panna.

Artikkel on valminud SA Dharma toel

Kommentaarid

Peeter Kreitzberg
riigikogu liige, endine haridus­minister, SDE

Ma arvan, et õpetajate soov endile põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega rohkem õigusi saada on täiesti õigustatud. Hetkel jääb küll mulje, et kõik, mis koolis ja klassiruumis juhtub, on ainult ja alati õpetaja süü. Sellise suhtumise juures ei maksa imestada, et noored õpetajad ei tahagi ülikooli lõpetamise järel kooli tööle minna.

Lapsevanema vastutus peab olema suurem, kui ta on praegu. Tihti näivad lapsevanemad arvavat, et nende vastutus on ainult laps hommikul uksest välja saata. Mis saab edasi, sellega tegelegu õpetajad. Mõne aasta eest Rootsis kooliaasta algust jälgides märkasin ma, et lapsevanemaid oli koolihoovis lastest rohkem. Eestis sellist pilti tavaliselt ei kohta.
Tõsi, olukorra lahendamiseks praegu kuigi palju häid ideid ei ole.

USAs kasutatav koolist eemaldamine mingiks ajaperioodiks pole paha mõte. Ka Soome kasutab seda. Kuid ma kardan, et paljudel lastel, kelle puhul selline karistamine oleks vajalik, pole vanemaid, kes oleksid võimelised sellest vastavaid järeldusi tegema.

Mõnes Euroopa riigis kasutatakse ka sellist praktikat, et kool saadab info põhjuseta puuduva lapse kohta kohe kohalikku omavalitsusse. Näiteks, et kui koolipäev algab kell kaheksa, siis kell kümme on kohalikus omavalitsuses teada kõik lapsed, kes küll puuduvad koolist, kuid kellel pole selleks arstitõendit või kelle vanemad pole sellest õpetajale teada andnud. Edasi tegeleb nende lastega sotsiaaltöötaja või kui ka vanemad ei tea, kus laps on, siis politsei.

Oluline on, et lapse muresid tuleb märgata ja nendega tegeleda kohe, kas või juba esimeses klassis. Pole mõtet oodata, kuni need kasvad suurteks probleemideks. Aga seda peavad mõistma ka lapsevanemad.

Suhtehäired õpetaja ja õpilase vahel pole mingi Eestile iseloomulik probleem, seda tuleb ette kõigis maailma koolides. Seda, et vanem tunneks huvi ja tegeleks lapsega, seadusesse kirjutada ei saa. Küll aga aitab siin ühiskondlik surve ja mõistmine, et ka õpetajalt ei saa nõuda võimatut. Samuti ei tohiks koolikonflikte käsitleda ainult õpetajale osutades. 

Valdo Randpere
isa

Õpetajate õiguste suurendamiseks peaks midagi ära tegema, kuid mida, see on ilmselt alles arutelude teema. Ihunuhtlus ei tule kindlasti kõne alla, ma küll ei tahaks, et keegi minu last peksaks. Kuid küsimus ongi neis õpilastes, kellele jutt enam ei mõju ja kes naudivad juba karistamatuse tunnet.

Koolist eemaldamine oleks kindlasti üks võimalus. Samuti võiks koolil olla õigus nõuda ja vanematel kohustus panna oma laps teise kooli, kui ühes koolis on käitumisega pidevalt probleemid. Pole ju mõtet ohvrit teise kooli viia või õpetajat vahetada. Kiusaja valib endale siis lihtsalt järgmise ohvri. 

Lapsevanemana ma ei kujuta ette, mis hull asi peaks koolis juhtuma, et ma arvaksin, et see on ainult kooli ja õpetaja süü. Üldiselt see nii ei ole ning lapse käitumine koolis ei ole ainult kooli vastutus.

Põhiline on ikkagi kodu ja kooli omavaheline kommunikatsioon. Kui laps toob koolist koju märkuse, siis tasub lapsevanemal seda tõsiselt võtta ja õpetaja ära kuulata.

Igale lapsevanemale peaks olema selge, et kool üksinda ei saa midagi ära teha. Vanemad peavad võtma vastutuse lapse käitumise eesti igal pool, ka koolis.

Lauri Leesi
Prantsuse lütseumi direktor

Mida saab kool teha, kui käitumiseeskujud on ülejäänud ühiskond, alates kõige kõrgematest astmetest, juba paika pannud? Vaadake, keda kutsutakse otsesaadetesse esinema: need on rikkurite abikaasad, kollase meedia staarid.

 Vaadake, millised saated juhivad vaadatavuse edetabeleid. Vaadake, milline on üldine mentaliteet. See kõik on lastele eeskujuks. Nii et pole mingit põhjust üllatuda, et lapsed on arrogantsed.

Praegu me peame last hoidma koolis kuni 17. eluaastani. Ent nüüd tahetakse seda vanusepiiri tõsta 18. eluaastani. Ma pole kuigi lootusrikas, et ainuüksi vanusepiiri tõstmine midagi paremaks muudab.

Praeguse moraali ja elukorralduse juures, kus kodused eeskujud ja väärtused käivad risti ja põiki vastu sellele, mida kool ootab, ei usu ma, et koolil üldse on midagi võimalik muuta.