Kaire Uusen: kirglik eestlane

Kaire Uusen.. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Siseaudiitori ametit pidav sõbranna on viimasel ajal mitu korda öelnud, et kuidas saab Eestis kõik nii kiiresti muutuda ja just negatiivses mõttes. See oli ju alles eelmisel aastal, kui paljud Eesti firmad hiigelkasumeid teenisid ja rahas suplesid. Meeleheitlikult otsiti töötajaid, kellele lubati üha suuremat palka.

Vaid napp aasta hiljem on hoopis teine elu. Paljudel firmadel on uksed hoopis kinni või tegevus soikunud. Kasum ning suured plaanid on haihtunud. Nagu oleks nii suur langus Eestile saatuse poolt määratud ja seda ei saa keegi mõjutada. Ometi peaks ju suured kasumid olema just need, mis aitaks langusajad üle elada või uute oludega kohaneda.

Nii arutleb sõbranna, miks ei pea Eesti firmad pikemaid plaane, miks tahetakse kohe suurt kasumit. Kas tõesti ei soovigi Eesti ärimees, et firma püsiks ka aastate pärast samas kohas? Küsimusi on veel: miks ripub meie inimeste elu ka pärast 17 aastat iseseisvust juuksekarva küljes – näiteks kui linnakese ainus tööandja uksed kinni paneb, oled tööta ja näljas.

Seepeale toob ta näite oma vanaisast, kes juba aastaid surnud. Vanaisa, kel polnud majandus- ega äriharidust, rajas talupidamist tasa ja targu. Ühtki asja ei ehitanud ta ainult üheks aastaks, vaid ikka kaugemasse tulevikku vaadates. Paremad aastad aitasid kesisemad üle elada ja seda eri riigikordade ajal.

Meie ühine tuttav taanlane töötab kollase ajalehe uudistejuhina ja teenib Taani mõistes kõrget palka. Kuid oh imet, mees elab ikka veel 15 aastat tagasi ostetud kolmetoalises kesklinna korteris. Eestis oleks nii palju teeniv mees juba mitu korda uue elamise ostnud, naist vahetanud ning buumi ajal ka kõva vaheltkasu teeninud.

Enamik Põhjamaade väikefirmadest pole elus näinud sellist kasumit, mida meie firmad mõne aasta jooksul. Kuid ometi on sealsed firmad osutunud elujõulisemaks. Ka Eesti linnades hurraaga avatud välis- või kodufirmad on nüüd kokku kuivanud nagu kärbatanud õunad. Mööblitootja Ikea turundusjuht tunnistas hiljuti, et põhjus, miks nad pole Eestis poodi avanud, on just see, et eesti ärimeeste põhimõtted ei sobi neile – Eestis on liiga suur kasumijanu.

Seega oleme justkui riik, kus ükski asi ei kesta või suudab õitseda ainult hirmsa intensiivsusega vaid korra. Samas on see irooniline, sest enamik rahvaid peab eestlasi aeglaseks ja eesti naised oma mehi tuimaks. Ilmselt lööb Eesti mehe kirg välja vaid äri tehes, kuid siis suudetakse pelgalt lühikest aega tegutseda ega huvituta sellest, millised varemed maha jäävad.