Ropp grafiti ja valmistõdede maailm

Tegevus algab liftiseinale kraabitud lapsikust grafitist «Lebrun = munn», mille sihtmärgiks osutuv vastne korteriomanik härra Lebrun (Janek Vadi) põrkub naabritelt tuge otsides hoopis ühisrindega, kes on otsustanud, et ei lase oma väljakujunenud argielu-
rutiini kritseldusest ja selle solvunud objektist häirida.

Pärast esimest, 35-minutilist vaatust tekib hetkeks tunne, et vähemalt kestuse poolest on see lavastus Youtube’i põlvkonnale sobilik kunstiline kähkukas, mille puhul küll vähemasti tähelepanu püsib seal, kus ta olema peab, vastupidi kunstlikult venitatud lavastustele, mille kulminatsiooniks võib osutuda kõrvalistuja hillitsetud norskamine.

Niigi lühikese ja lisaks tantsunumbritega liigendatud esimese vaatuse kõrval nõuab teine see-eest enam keskendumist. Seda teemadele, mis sündmuste käivitajaks olnud õnnetul grafitil sujuvalt hägustuda lasevad, kui tegelased järjest otsesemalt nende silmis normist kõrvale kalduvat härra Lebruni kritiseerivad, muutudes selle käigus ise kriitiliseks karikatuuriks ühiskonna pihta.

Tõsine ühiskonnakriitika

«Grafiti» ei ole mõni järjekordne igavesti käiatav rahasissetoojast situatsioonikomöödia; vahelduse mõttes on tervendav näha, et sõna «komöödia» taga võib peituda tõsiseltvõetav ühiskonnakriitika, olgugi et läbi naeru.

Sibleyras on väitnud, et teda ärritab, kuidas valmisfraasid on tänapäeval asendanud mõtlemise. Lavastuses võib seda erilise selgusega näha Vilma Luige mängitud pr Bouvier’ tegelaskujus, kes katkise grammofoniplaadina kordab üle ja üle ajakirjandusest kuuldud fraase («Tänapäeval ei ole sünnitus enam puhtalt naiste asi! – Mida te sellega öelda tahate? – Niimoodi oli ajalehes kirjas! – Jah, aga mida see tähendab? – Noh… seda, et… noh… niimoodi oli ajalehes kirjas!»). Ka poliitiline korrektsus saab oma osa – neeger ei ole «neeger», neeger on «must». Ja LOOMULIKULT võib inimene olla kollane, valge või araablane, vahet ei ole. Lihtsalt neegri kohta ei tohi öelda «neeger».

Prantsuse nüüdisdramaturgi Gérald Sibleyrasi 2004. aastal Prantsusmaal esmalavastunud näidend on kahtlemata tänapäevane teos. Seda seletab ka lavastuse sünnilugu Ugalas, kus teater ja lavastaja Taago Tubin näidendi esialgu pea samal ajal välja pakkusid. Valik on ennast õigustanud, kuivõrd Taago Tubin on trupi, kunstniku ja teiste asjassepuutuvate koostööd suunates jõudnud tervikliku ja läbimõeldud lavastuseni.

Kihiline nagu sibul

Kompositsioonilt on lavastus liigendatud tantsudeks, kus esinevad grafititüüpidena Karl Saks ja Päär Pärenson, kes on ainsate tegelastena pigem hinnangu (olgugi et sõnatu) andjateks ja mitte selle objektideks. Võtkem kas või muidu igati soliidne ja süütu rumbaruut, mida duo varjamatu mõnuga teise vaatuse algul tammub.

Antud juhul rõhutab see vaid väljakujunenud reegleid järgivate inimeste silmaklappidega piiratud vaatevälja, mille puhul küsimus «miks?» on jäänud teisejärguliseks.

Näitlejad esitavad oma rolle detailse täpsusega, eriti tooksin esile Liina Olmaru ja Aarne Soro (abielupaar Cholley) koosluse, mis mängib filigraanselt välja väliselt avatud, abivalmis ja mässajalikkuselegi kalduva paarikese, kes vastupidi iseenese loodud kuvandile osutub konservatiivseks ja kisarinnaliseks. Lavale jõudnud tulemus on kihiline nagu sibul, nutma õnneks ei aja.

Naissoost teatrikülastajate rõõmuks lastakse ühel meesnäitlejal lõpuks üleliigsetest riietest vabaneda. Poliitilise korrektsuse huvides ja seksistlikku suhtumist vältides ei ütle ma sestap mitte: «Vau!, laval on poolpaljas mees!», vaid «Puhas kaduv kunst.»

UUS LAVASTUS
Gérald Sibleyras «Grafiti»
Lavastaja: Taago Tubin
Osades: Aarne Soro, Liina Olmaru, Janek Vadi, Kadri Lepp, Andres Lepik, Vilma Luik, Karl Saks ja Päär Pärenson
Esietendus Ugala Teatris
29. novembril 2008