Investeerimispankur Tarmo Jüristo kirjutab, et majandusteemalised arutelud on väljunud ärimaailmast ja tungivad kultuuri(aja)kirjanduse veergudele. Üheks keskseks teemaks neis on liigkasuvõtmine, mis keskaja kombel on taas moraaliküsimuseks muutumas.
Raamatuveerud ja kultuurilisad ei ole üksnes kultuuriväljaannete pärusmaa. Nende teemade kajastamisel on pikk traditsioon ka ärilehtedel ja -ajakirjadel nagu Financial Times, Economist ja Wall Street Journal.
Ilmselt võib aga pidada aja märgiks seda, et Briti juhtiv kirjanduskultuuri ajaleht London Review of Books avaldas värskes numbris kolmel leheküljel loo riskifondidest. Mõned numbrid enne seda ilmus seal aga pikk artikkel, mis rääkis Ameerika rämpslaenukriisist (see ilmus Märt Väljataga tõlkes ka novembrikuises Vikerkaares).
Veel aasta või paar tagasi poleks sellised asjad nagu konsensustehingud või eesti keelde sisuliselt tõlgitamatu termin credit default swap (spetsiifiline vahetustehing, kus kaks osapoolt vahetavad omavahel riskipositsioonid, mis on seotud alusvaraks oleva laenu võimalike kahjumitega) suuremat osa London Review of Booksi või Vikerkaare lugejatest põrmugi huvitanud. Veelgi enam – finantsturgudest ja rahast kultuuriajakirjanduse veergudel rääkimine ei olnud isegi mitte niivõrd ebahuvitav kui kohatu.
Mõned kuud tagasi ilmus seni eeskätt kirjaniku ja luuletajana tuntud Margaret Atwoodi sulest raamat pealkirjaga «Payback: Debt and the Shadow Side of the Wealth» («Tasumine: võlg ja rikkuse varjukülg»), mis on sisuliselt tema 2008. aastal prestiižikas CBC Massey sarjas peetud avalike loengute üleskirjutus. Atwoodi raamat käsitleb võla ja võlgnemise kontseptsiooni kõige laiemas mõistes, esitades küsimusi, mida üldse tähendab kellelegi midagi võlgneda, kuidas võlg ja võlgnevus tekib ning mida see endaga kaasa toob.
Kuigi võib ilmselt rahus eeldada, et iga Atwoodi ilmuv raamat saab tõsise tähelepanu osaliseks, on «Payback» selles osas mitmes mõttes ootusi ületanud – internetiotsing sõnadega «atwood» ja «payback» annab tulemuseks kümnete kui mitte sadade lehekülgede kaupa arvustusi ning ka pabermeedias on need ilmunud igas endast lugupidavas ajakirjandusväljaandes alates Wall Street Journalist ja Economistist kuni Times Literary Supplementi ja Bookforumini.
Atwood tegi teemaga algust mitmeid aastaid tagasi ning kindlasti ei saanud ta teada, mis juhtub maailma majanduse ja finantssüsteemiga 2008. aastal (või vähemalt, et see juhtub just sel aastal). Ometi ei oleks ta ajastus saanud parem olla. Sellesügisene rahaturgude kokkuvarisemine on suurele osale nn arenenud maailma elanikkonnast isikliku kogemuse kaudu kohale toimetanud arusaamise sellest, mida Atwood «Paybackis» teravapilguliselt välja toob: võlg ja võlgnemine on meie igapäevases elus ja toimetamistes kõikjal meie ümber nagu õhk, mida me hingame. Ning nagu see õhu puhul on, märkame ka võlga tegelikult alles siis, kui selle juurdevool äkki ootamatult lõpeb.
Selles mõttes on huvitav tähele panna viimasel ajal üles kerkinud debatti laenamise eetilisusest – muu hulgas on see ka Atwoodi raamatu üks keskseid teemasid. Umbes aasta tagasi juhtusin ma Eesti Televisiooni hommikuprogrammis lühidalt rääkima rahandusest islami kultuuris. Nimelt on asi selles, et koraan keelab otsesõnu, kokku neljas kohas, intressi võtmise.
Enamikule lääne inimestest (vähemalt neile, kellel on kas või mõningane majandushuvi või -haridus) tundub selline keeld üsna veider, kuna see seab religioosse eetilise piirangu millelegi, mis on justkui objektiivne reaalsus – ja selleks on raha ajaväärtus. Igasugune nüüdisaegne majandusalane algõpetus hakkab peale nimelt selle kontseptsiooniga – raha täna on väärt rohkem kui raha tulevikus. See on fundamentaalne printsiip, millel põhineb kogu kapitalistlik majanduskord ning seeläbi ka olulisel määral meie tänapäevane ühiskonnakorraldus. Huvitaval kombel on just praegu ka see vundament vappumas: 16. detsembril langetas USA keskpank oma intressimäära ennenägematu ja varem mõeldamatu 0% peale – käik, mille põhjuseks ei ole religioosne keeld, vaid meeleheitlik püüe laenuturge uuesti käima saada.
Siin on aga lihtne mitte märgata, et tegelikult on ka Euroopal intressi ja laenamisega seoses väga keeruline ajalugu. Sõna «intress» ladinakeelne vaste on «usura», mis esialgselt tähistas igasugust tasu nii raha vahetamise kui laenamise eest ning mille sisuline maakeelne tõlge oleks «liigkasu». Vara- ja kõrgkeskaegses Euroopas oli sellise tasu võtmine väga tõsine patt – nii tõsine, et Dante «Jumalikus komöödias» on liigkasuvõtjad (tänapäevases mõistes siis pankurid) paigutatud põrgu seitsmendasse ringi, mõrtsukatest ja enesetapjatest allapoole, kohta, mida nad jagavad vaid sodomiitide ja pühaduseteotajatega.
Keskaegse teoloogia ja maailmapildi kohaselt oli liigkasuvõtja mitmekordselt patune: esiteks oli tema tegevus ajendatud seitsmest surmapatust kõige hullemast – ahnusest. Lisaks oli liigkasuvõtja varas, ning seda vähemalt kahes mõttes. Võttes tasu raha laenamise eest, müüb ta tegelikult aega, mis aga keskaegses maailmapildis ei ole inimese, vaid Jumala oma, ning selliselt varastab liigkasuvõtja Jumala tagant.
Samuti võrdles Aquino Thomas intressiga laenuandmist sellega, nagu müüks keegi sulle pudeli veini ning küsiks siis raha selle joomise eest – mis on vargus ligimeselt. Ka oli rahast raha tegemine patt looduse vastu – kuna raha tegelikult ei sigi ega paljune. Ning viimaks eksis liigkasuvõtja piiblikäsu vastu, mis kohustab inimest oma igapäevase leiva teenimiseks tööd tegema. Kõiki neid Jumalast ja loodusest seatud reegleid rikkudes ei saanud liigkasuvõtjal olla lootustki pääseda paradiisi ning surres oli ta määratud igaveseks taluma põrgu kõige hullemaid piinu.
See, et raha ei paljune (mille kohta tänapäeval on käibel muidugi risti vastupidine kõnekäänd: money makes money) ning laenamise eest tasu võtmine on õigustamatu, on tegelikult ju vägagi hästi mõistetav arusaam, kui lähtuda seisukohast, et raha on pelgalt väärtuse mõõt ning et tal ei ole mingit väärtust iseeneses. Just nimelt selle mõtteviisi muutus – et ka raha võib olla vara, nagu näiteks vili või kari – tegi võimalikuks sellise majanduse ja finantssüsteemi nagu me seda praegu tunneme.
See aga omakorda sai juhtuda ainult läbi mastaapsete muutuste keskaegses kultuuris ja eetikas, mida tuntud prantsuse ajaloolane Jacques le Goff kirjeldab oma Varraku sotsiaalteaduste sarja vahendusel ka eesti keeles ilmunud raamatus «Raha või elu. Majandus ja religioon keskajal». 18. sajandiks ei olnud liigkasuvõtmine enam patt, vaid pelgalt pahe ning suhtumise muutumist illustreerib fakt, et Jeremy Bentham sai avaldada oma traktaadi «Liigkasuvõtmise kaitseks», mis veel mõni sajand varem oleks olnud samavõrd šokeeriv kui tekst, mis tooks välja vägistamise positiivseid külgi.
Ja kui Ezra Pound laitis liigkasuvõtmist oma 20. sajandi alguses ilmunud luuletsüklis «Cantos», siis ei olnud selle põhjuseks mitte niivõrd moraalne ebaõiglus, vaid pigem kahetsus, et ärilised investeeringud neelavad seda raha, mida traditsiooniliselt oli kasutatud kunstide ja kultuuri toetamiseks. Sedamööda, kuidas kapitalism on aina rohkem toetunud krediidile ning see on laienenud esialgsest ettevõtete ja äride finantseerimisest ka meie kõigi igapäevasesse tarbimisse, on võlg, mis veel pool sajandit tagasi siinmail oli «võõra oma», saanud millekski, mida ei maksta tagasi, vaid lükatakse pidevate refinantseerimistega lihtsalt aina kaugemasse tulevikku.
Kuid tundub, et 21. sajandi alguses hakkab laenamise ja võla eetiline külg taas kord tähelepanu pälvima. Tegelikult ei ole see dimensioon päriselt kunagi kuskile kadunud, pigem vast vaid taandunud. Kapitalismi kodumaal Ameerika Ühendriikides kehtivad tänaseni liigkasuvõtmise vastased seadused, mis sätestavad legaalse intressi ülemmäärad. Ning isegi kohtades, kus sellised seaduslikud piirangud puuduvad (Eesti sealhulgas), on kallite laenude andmine kandnud samasugust sotsiaalset stigmat nagu kasiinod ja prostitutsioon.
Viimasel ajal on õhus aga midagi rohkemat. Üle Euroopa käivad tulised vaidlused SMS-laenude moraalsuse üle ning need debatid valguvad tasapisi ka muude kõrge intressiga tarbimislaenude ja ka krediitkaartide teemadele. Ja sageli pole küsimus enam isegi selles, kui kõrge on intress, vaid pigem selles, kas on moraalne laenata raha kellelegi, kelle puhul on põhjust kahtlustada, kas ta võetud laenu tegelikult tasuda suudab – mis oli mäletatavasti üheks Ameerika rämpslaenukriisi peamiseks põhjuseks.
Aga juba mõnda aega ei leia need vaidlused aset üksnes pankurite vahel majandusfoorumitel ja finants-ajakirjanduse vahendusel. Need on teemad, mis aina enam puudutavad igaüht meist, ja nii oleks ilmselt viga kanda kultuurilehtedes ilmuvad artiklid või ilukirjanike avaldatavad raamatud maha kui koerte haukumine oma teed liikuva karavani peale, millel pole mingit mõju sellele, kuidas turud tegelikult toimivad.
Nagu le Goff veenvalt väitis, oli puhastustule kontseptsiooni teke ja levik kõrgkeskaegses Euroopas see, mis tegi võimalikuks karjääri pankuri või kaupmehena, ilma et see oleks tähendanud oma igavesest elust loobumist ning üldise põlguse ja halvakspanu alla sattumist – miski, mis esimese hooga ei paista raha või kaubandusega kuidagi seotud olevat.
Ja nii võib juhtuda, et praegu vaieldakse nende väärtuste ja tõekspidamiste üle, mis panevad aluse tulevaste sajandite majanduskorrale, ilma et me seda märkakski.
Arvamused
Heldur Meerits
Audentese nõukogu esimees
Kriis võib sisaldada uue maailmakorra algeid
Majandusteadus on olemuselt humanitaarteadus, teadus inimestest ja nende käitumisest. Loomulikult on majandusteaduses ka võimas matemaatikat rakendav külg. Kuid põhiolemusena tiirleb majandus kahe põhiteema ümber: ühelt poolt inimeste soov teenida, kas tööga või kapitali kasutades, ning teiselt poolt tarbimine, olgu see siis soov või sund.
On väga tervitatav, et kultuuriajakirjandus on võtnud ka rahast ja majandusest rääkida. Tegemist on osaga elust ja kahtlemata olulise asjaga. Vaadake võrdluseks kas või ilukirjandusele. Eesti autorid räägivad Väljaotsa Jaani ja Mogri Märdi, Vestmanni ja Piibelehe toimetamistest ning neis on majandusnähtused selgelt esindatud. Tõsi, majandusnähtusi ei näidata seal peamise liikumapaneva jõuna – kuid see on lihtsalt autorite valik ja viis elust rääkida.
Kahtlemata on kestev finantskriis ja alles hoogu koguv majanduskriis suurendanud huvi majandusprobleemide vastu. Kui tekivad kahtlused senise poliitika õigsuses, püütakse vaadata kauemale, nii ajas kui ka ruumis. Kaugelt vaadates tundub islami pangandus oma intressivõtmise keeluga ahvatlev. Tegelikult pole laenud islamipankadest siiski tasuta, lihtsalt intressi asemel tuuakse kasum koju teises vormis. Õigupoolest peavad analüütikud islami panku tunduvalt ebaefektiivsemaks, ennekõike keeruliste juriidiliste konstruktsioonide ning teoloogide heakskiidust tulenevate riskide tõttu, mida kompenseerib osa usklike eelistus nende pankade suhtes.
Väga oluline on reformatsiooniga kaasnenud mõttelaadimuutus. Kuid mis on siin muna ja mis kana, pole päris selge. Ka enne reformatsiooni laenati raha ja teeniti intresse. Ning võib-olla murdis see hoovus end reformatsiooniga lihtsalt pinnale ja sai nähtavaks? Et pool Euroopat jäi katoliiklikuks, pole siinjuures oluline. Igatahes on Samuel Huntington ja tema mõttekaaslased avaldanud arvamust, et just reformatsiooniga tulnud mõtteviisimuutus võimaldas Euroopa tsivilisatsioonil muutuda maailma võimsaimaks. Kuid periood 17. sajandist tänapäevani on maailma ajaloos suhteliselt lühike ning juba tehakse ennustusi, millal Hiina ja India lähevad mööda Euroopa ja USA tandemist.
Ka mina usun, et praegune kriis võib sisaldada uue maailmakorra algeid. Siiski kahtlen väga, et see uus maailmakord sarnaneks kuldse Kunglaga. Inimeste põhiolemus ei muutu. Endiselt jääb tarbimine inimestele oluliseks. Endiselt otsib kapital paremat tootlust ning pelgab liigseid riske. Kuid me oleme näinud, kuidas Euroopa Liidu sees riigid ühtsustavad mängureegleid. Ning oleme näinud suurriikide ühiseid tegutsemisi ülemaailmses mastaabis kriisiga võitlemisel. Võib-olla tähendab uus maailmakord hoopis kogu maailma ühisraha ja riigipiiride muutumist senisest tähtsusetumaks.
Vahur Kraft
Nordea Eesti juhatuse esimees
Keerulistel ja segastel aegadel on ikka kerkinud esile erinevad utopistlikud ideed. Vulgaarsotsialism, vulgaarkapitalism. Mittestabiilsed ajad tekitavad uusi liikumisi. Eks aeg näitab, kas see oli lihtsalt meelepete või uus filosoofia, mis muudab maailma.
Samas rahast ei saa me üle ega ümber. Raha on sama vana kui inimkond. Raha tema eri vormides, kas teokarpidena või kariloomadena, metallina, paberina on kogu aeg olnud inimestega seotud. Glyn Davise järgi sündis raha ürgkogukonnas tekkinud esmase tööjaotuse ja elementaarsete omandisuhete protsessis. Raha arengus olid põhjapanevateks etappideks arvepidamise ja pankade tekkimine 3000–2000 eKr, Hammurapi koodeks ning Rooma keisri Augustuse raha- ja maksureformid.
Teatavasti on rahal neli funktsiooni: vahetusvahend, väärtusstandard, arvestusühik ja akumulatsioonivahend. Võib-olla on ühiskonna eri etappidel olnud raha funktsioonidel erinev kaal või tähtsus? Raha ja omamine on käinud kooskõlas inimkonna arenguga. Ühiskondade arenedes on hüved ja rikkused saanud kättesaadavamaks laiemale hulgale ja erinevatele gruppidele.
Olen veendunud, et niikaua kui on inimkond, jääb ka raha. Samuti jääb ka laenamine. Inimkond ei saa rahata läbi. Iseasi, kui palju erinevaid valuutasid, rahasid on vaja. Tsiteerides M. Fridmani ja R. Mundelli: «Kas meil on vaja ühte maailmaraha ja kuidas see ühtne raha tekib? Kas ühtne maailmaraha tekib nii, et asendab kõik olemasolevad rahad või tekib riikideüleselt, jättes ruumi ka teistele eri riikide valuutadele?»
Praegu on eri riikide rahasid üle 170 – see on kindlasti ebaefektiivne, eriti tänapäevase globaliseerumise ja ülepiiriliste ressursside liikumise, finantsvapustuste puhul. Samas, nii nagu igal asjal, nii on ka rahal hind. Intressimäär näitab ka raha hinda, läbi selle toimub majanduse suunamine. Rahapoliitikas toimub raha massi vähendamine või suurendamine just intressimäära kaudu. Hind on ressursside jaotamise vahend.
Mis n-ö idapangandust puudutab, siis neil pole küll intressi, kuid seda asendavad teised tasud. Ükskõik, kuidas me siis seda nimetame – lepingutasuks või vahendustasuks. Nende süsteem on lihtsalt teisiti üles ehitatud, kuid see ei tähenda, et nad tasuta saaksid laenata.
Progressi ja omamise tarve käib käsikäes ning aitab nii üldisele kui majanduse arengule kaasa. Püüe hakkama saamise või parema elu poole on edasiviiv jõud. Muidu ei olekski ju progressi!
Kuidas sa ühte asja teise vastu vahetad, kui sul pole väärtuse mõõtu? Kuidas sa akumuleerid, kui rahal ei ole hinda, intressi?
Ja kõige lõpuks on ikka inimene ise see, kes otsustab ja seeläbi vastutab oma tegevuste eest. Keegi teine ei saa seda tema eest kunagi teha. On see siis seotud suurte, eluliste või väikeste laenuotsustega.